VP Ticket to Ride’i turniiril

p1Laupäeva hommik kell 10. Tallinna kesklinna, kohvikusse 7C on kogunenud väike seltskond huvilisi osalema Ticket to Ride’i maailmameistrivõistluste kolmandas Eesti eelvoorus. Reglement on teada – kõigi nelja eelvooru peale kokku pääsevad edasi poolfinaali kaheksa parimat tulemust – hea tulemuse saamiseks on aga vaja edukas olla mõlemas eelvooru mängus.

Kell tiksub ning kohaletulnud ootavad veel mõnda hilinejat. Korraldaja arutleb, et kas tuleb kahe täismängu jagu rahvast – paraku mitte. Laupäevahommikune aeg pole lauamänguturniiri korraldamiseks just parim valik – ning seega on täna kohal vaid 7 osalejat, mina VP esindajana nende seas.

Algab loosimine – satun neljasesse gruppi, koos Liina, Allani ja Olgaga. Neist Allan on seniste saavutuste põhjal eeldatavalt võidule suurim pretendent, Liina ja Olga on tal tõenäoliselt üsnagi kannul, ennast pean aga suhteliselt autsaideriks. Olen nimelt viimase viie aasta jooksul seda mänginud vaid kaks korda ning neistki korra lihtsustatud reeglitega… aga mängurõõm jääb mulle sellegipoolest.

p2Algne piletite valik. Otsustan jätta kätte pika reisi (Edinburgh-Ateena) ning kaks lühikest (Pariis-Zagreb ning Brüssel-Danzig).  Mäng algab. Kaalun pisut, et kas proovida kuidagi oma sihtkohtadega hämada kuid siis löön käega – varemgi on liigne skeemitamine rohkem kahju toonud kui otsekohese mänguga teeniks. Asun siis uljalt Edinburghist Ateena poole teed ehitama, lootes, et ehk keegi väga jõhkralt minu soovitud teid ära ei blokeeri. Nagu peagi selgub siis jõhkralt mitte, kuid siiski piisavalt – sinine raudtee ehitatakse Pariisi ja Zürichi vahele, nii et mul jääb üle valik – kas põhjast läbi Frankfurti või lõunast Marseilles’ kaudu. Valik langeb põhja kasuks ning edasi kulgeb mäng täitsa mõnusas tempos. Mõnusas kuni selle hetkeni, kui Allan teatab, et algab mängu viimane voor. Mnjah – ning mul on veel plaanid pooleli. Aga egas midagi, tuleb saatusele püstipäi vastu minna. Saatusel olid sedapuhu sellised plaanid, et mängu võitiski (suhteliselt priske eduga) Allan, teise koha sai Liina, napilt (kahe punktiga) jäin mina kolmandaks ning Olga (kel jäi viimase vooru algus märkamata ning mängu lõpp tuli seega väikese üllatusena) sai neljanda koha.

p3Teine raund. Minu suureks üllatuseks (sest kes see reglementi ikka nii detailselt loeb) toimub teine mäng USA kaardil. Üllatus on seda suurem, kuna seda kaarti pole ma mitte kordagi mänginud – aga lohutatakse, et reeglite poolest on see Euroopa omast tunduvalt lihtsam. Mis seal ikka – julge hundi hind on rasvane ning õpime töö käigus. Seekord loositakse mind kolmesesse lauda, kus vastasteks Berit ja Mari. Mõlemad on päris kõvad käed, seega otsest võidupretendenti ei oskagi pakkuda – eelnevalt mainitud põhjustel olen kindel vaid enda suureskoorilises kaotuses (ja julgest pealehakkamisest tulenevas pooles võidus). Alustan kahe piletiga põhjapiirilt – Calgary-Salt Lake City ja Winnipeg-Houston. Algus tundub soodne… kuni ühe esimeste ehitamistega jään ilma Calgary-Helena liinist. Oeh. Kuna tuleb hakata ringteed tegema, siis otsustan proovida teist taktikat – võimalikult kiirelt ehitada võimalikult palju, lootes mängu kiirelt ära lõpetada. Tundub et see õnnestubki – punkte koguneb teistest kiiremas tempos ning vagunite hulk aina väheneb… ja ühel hetkel mäng lõpebki minu soliidse eduga. Jäänud on küll piletikaartide eest saadavad punktid, kuid kuna olen isegi neist mitu ära täitnud, patsutan end juba mõttes hea tulemuse eest õlale. Beriti punktid loetakse teisena kokku ja… pagan… vaid viie punktiga läheb ta minust mööda. Seejärel Mari – ükshaaval laob ta oma täidetud pileteid lauale, kuni 70-punktisest kaotusseisust on saanud 6-punktine eduseis… mis aga tähendab, et vaid ühe punktiga napsab ta selle endale selle laua esikoha ja jätab minu viimaseks. (Kes oleks osanud seda arvata… seda viimast osa nimelt)

Sellest eelvoorust pääsevadki poolfinaali edasi Allan ja Mari – ülejäänudele jääb aga osaks kui mitte muud siis meeldiv mälestus ikka. Aitäh korraldajatele!

 

 

 

Lugeja haarab kivi: