Sessioon: Forbidden Desert

/Koostöömängud on minu jaoks meeldiv vaheldus tavalistele lauamängudele – selle asemel, et teistega võistelda, tuleb hoopis koostööd teha ning taolised ühiselt tekkivad narratiivid jäävad mõnikord päris pikaks meelde. Mäletan näiteks siiani kunagist (vist ehk isegi päris esimest?) kogemust Pandemicuga – mänguga, kus tookord jäi napilt võidust puudu. Nagu ka teisel ja kolmandal korral. Ja viiendal ja kümnendal. Seda ma enam ei mäleta, kui mitu korda tookord Pandemicut järjest mängitud sai, kuid kogemus oli kütkestav.

Seda suurem oli ootus Pandemicu autori Matt Leacocki teise koostöömängu Forbidden Island osas, kuid peale mõningast läbimängimist selgus, et selle puhul oli tegemist siiski suhteliselt lihtsakoelise mänguga, kus peale paari olulise momendi äratabamist erilist pinget enam polnud.

Leacocki kolmanda mängu – Forbidden Desert – osas polnud ootused algselt enam eriti kõrged, kuna nii nimest, karbilt kui sisult tundus see pigem saareseikluste jätk uues asukohas. Eksisin ja kuidas veel… juba peale esimest mängu selgus, et see on midagi hoopis muud, hoopis paremat… ning algne ärplev lähenemine „Noh, võtame selle Legendary taseme kohe ette“ asendus peagi „Oot, mis see madalaim raskustase on…“ suhtumisega/

Helikopter on parajasti suundumas iidse kõrbelinna väljakaevamistele, kui ootamatu kõrbetormi tõttu tuleb teha raske hädamaandumine. Vrakist pääsevad eluga vaid kaks seiklejat – endine mägironija, kes tänu oma varasemale kogemusele ei lase end häirida ühegi liivadüüni ületamisest ning navigaator, kes suudab vajadusel mägironijat otseteedele juhendada. Vett on neil paraku kaasas vaid piiratud kogus, liivatorm ja ergav kõrbepäike aga nalja ei mõista – nii et ainsaks pääsemisvõimaluseks on otsida kõrbelinnast üles iidse legendi kohaselt sinna maetud päikese jõul töötav kõrbelaev ning sellega tsivilisatsiooni naasta. Teada on vaid, et nii laev kui selle komponendid on linna laiali pillutud, nende täpset asukohta pole aga teada.

DSC_0087Kaardile vaadates selgub, et helikopter kukkus alla linna kagunurgas. Peale lühikest nõupidamist otsustatakse hargneda – mägironija läheb põhja, navigaator aga läänesuunas. Põhjasuunas leitakse esimese asjana reaktiivranits, mis võimaldab vajadusel kiirelt ühest kohast teise lennata. Hea kraam, kuid vesi või komponendid oleks kasulikumad. Läänes selgub, et kohe helikopteri vraki kõrval asub üks linna tunnelisüsteemi sissepääsudest. Mis veelgi parem – kohe tunnelite kõrval asub omakorda kõrbelaev ise, millel paraku neli komponenti puudu. Samas saadakse lähedalt ühtlasi teada vihje laevaturbiini asukoha osas – kõik sujub seega.

DSC_0090Torm kogub aga vaikselt jõudu ning päike kulutab ära aina rohkem veevarusid. Navigaator on linnast õnneks leidnud nii päikesekilbi kui ka liivadüünide tasandaja mis võimaldab vajadusel hetkega ühe sektori liivast täielikult puhastada.

Mis toimub aga samal ajal põhjas? Liivatorm katab linna aina paksema liivakihiga, nii et mägironija suudab ainult tänu oma erioskustele edasi liikuda. Ootamatult selgub, et laeva propellerist on tihedas liivatormis lihtsalt mööda tuldud. Tagasi liikumine kulutab ainult aega, propelleri asukoht kaardil fikseeritakse ning mägironija jätkab teekonda. Järgmisest sektorist saab ta teada ka turbiini täpse asukoha – neljast vajalikust komponendist kahe asukoht on seega teada, tuleb need vaid üles korjata.

DSC_0094Päikese tõttu kulub vett aina rohkem, nii et mõlemad seiklejad peavad külastama oma kaartidel märgitud kaevude asukohtasid. Õnneks on neis veel natuke vett järel, kuid järgmisteks kordadeks seda enam ei jagu. Mägironija avastab turbiini asukohas päikesele leevendust pakkuvad tunnelid, navigaator peab seevastu ära kulutama oma mõlemad päikesekilbid.

Peagi tehakse kindlaks ka laeva navigatsioonisüsteemi asukoht – nii et puudu on veel vaid mootor ise. Navi asub suhteliselt laeva lähedal, seega teeb mägironija veel viimaseid ponnistusi kaugemate sektorite läbiotsimisel – ja mootor leitaksegi! Nagu selgub, siis oli see koos turbiiniga samades tunnelites – nii et mägironija peab sinna kiiremas korras naasma. Kriitiliseks hakkab aga muutuma liiva tase linnas, alates teatud piirist pole sealt lahkumine enam võimalik, seega navigaator kasutab kõik oma vabad tegevused peamiste trasside vabakshoidmiseks, sel ajal kui mägironija mootori järele liigub.

DSC_0109Kui mootor on käes, on edasine juba lihtne – reaktiivranitsa abil lendab mägironija viimase puuduoleva detaili juurde (navi-süsteemi võttis navigaator ise juba enda hoole alla) ning sealt juhatakse ta otseteed mööda laeva juurde. Komponendid monteeritakse kiiresti ning laev stardib hetk enne linna ühtlast liivaga kattumist.

/Kokkuvõtteks võib öelda, et seekord parajalt vedas – kui liivatorm oleks kaks liivakihti rohkem paigutada suutnud, oleks mängijad seekord kaotanud – õnneks oli aga viimastel käikudel hulgaliselt sündmuseid ilma tugevate tormituulteta. Samas Forbidden Islandi puhul võib kindlalt öelda, et vahet pole kas võidetakse või kaotatakse – meeldejääva elamusega on tegu sellegipoolest./

Lugeja haarab kivi: