Põhjanaabrite prototüübimaailmast

Nagu VP püsilugeja on juba ilmselt aru saanud, hoiame kodumaiste toimetamiste kõrval silma peal ka meie põhjanaabrite tegevustel – ning meeldiva kokkusattumisena õnnestuski meie toimetusel ühe sealse alustava lauamängukirjastuse Playmore Games prototüüpe testida. Muljed olid sellised…

Esimeseks mänguks, mis laual valmis seati, oli Race to the North Pole. Iga mängija puhul oli siin tegemist mägimatkajate (või ehk hoopis ekstreemsportlaste?) grupiga, kes üritavad esimesena täies koosseisus põhjapoolusele jõuda. Segavaid asjaolusid on selle tegevuse juures mitmeid – alustades jääkarudest ning teistest mängijatest, lõpetades jääpragude ning puhta juhusega. Abivahendeid on mitmeid – lumeräätsad, kompass, seljakott, kirka ja muu taoline temaatiline kraam. Iga mängija alustab oma äärest liikumist, põhjapoolus asub aga mängulaua keskel – kes esimesena kõigi oma mehikestega sinna jõuab, ongi võitja.

1Mehikeste liigutamine (ja võõrastega võitlemine) toimub kaartide abil – rohelised on liikumiseks, punased kaklemiseks – ning kaardil on näidatud suunad, kuhu (ja kui kaugele) liikuda/lüüa tohid. Pihtasaamisel peab sihtmärk algusesse tagasi minema. Reeglina võid enda ees olevatest kaartidest valida vaid ühe, teatud tingimustel saad neid aga rohkem kasutada.

2Selle mängu põnevaimaks osaks võib aga pidada käigujärgset tegevust – ehk siis peale iga mängija käiku vajutatakse spetsiaalses nutirakenduses nuppu, mille tulemusena selgub kas ilm muutub või mitte. Muutuse korral juhtub see, et mängulaua ümmargune osa (koos nuppude-kaartidega) pöörab end emmas-kummas suunas – viies sinu ees olnud kaardid kellegi teise ette ning tekitades ühtlasi mänguvälja tühimikesse erinevaid liikumist takistavaid pragusid. Samuti ei tõmmata ilmamuutuse korral kasutatud kaartide asemele uusi juurde, mis aga tähendab et mingil hetkel saab keegi vaid kolme või kahe kaardi vahel valida, eriti kehva vedamise korral aga mitte ühtegi.

Tegemist on seega igati mõnusa peremänguga (julgeksin seda siiski nii kategoriseerida), mis poelettidele peaks jõudma nii 2015 aasta kevade paiku. Üks proovimine jättis igatahes sisse igati mõnusa soovi seda uuesti proovida, nii et eks tuleb rahakott valmis panna.

3Teiseks testitavaks mänguks oli tugeva sci-fi taustaga Hexscape, kus mängijad olid mahajäetud kosmosejaama uuriv grupp vastupanuliikujaid. Selle mängu puhul oli seega tegemist koostöömänguga, kus tuli ühiselt vältida igatsugu Suurt Jama, mis võib tekkida mahajäetud kosmosejaamasid uurides. Enamasti neid päris põhjuseta maha ei jäeta.

Iga mängija saab omale ühe tegelaskuju, kellel on siis mingid eriomadused – ja seejärel võetakse ülesannete pakist juhuslikult esimene missioon – saamaks teada, mida me sealt jaamast üldse otsima peame. Mängu keskel on võimalik veel täiendavaid ülesandeid hankida – neid on erineva raskusega ning annavad ühtlasi erineval hulgal võidupunkte. Võitmiseks on vaja koguda 10 võidupunkti – kaotamiseks on aga kaks võimalust – ühel juhul kulutavad uurijad liiga palju aega, nii et valitsuse poolt teele saadetud eriüksus jõuab kohale (ja notib kõik halastamatult maha), teisel juhul jätavad uurijad oma sealviibimisest liiga palju jälgi maha (nii et valitsuse poolt saadetud eriüksus saab nende kohalkäimisest haisu ninna, leiab nad üles ja notib kõik halastamatult maha).

4Igal tegelasel on reeglina kolm tegevuspunkti, mille eest saab siis kas ruumides ringi liikuda, uusi ruume avastada, kombineerida erinevaid leitud lihtsaid vidinaid keerulisemateks ja kasulikumateks või siis lihtsalt enda järel koristamiseks (et liiga palju jälgi maha ei jääks). Igast ruumist võib selle avastamisel leida vidinaid, samuti võimaldavad teatud ruumid teha mõningaid täiendavaid tegevusi (kombineerida vidinaid, leida uusi ülesandeid jmt). Igati mõnus kooslus seega esemete transportimisest, uute ruumide avastamisest ja missioonidest ning seda kõike koostöö vormis. Järgmisel aastal peaks mäng olema saanud lõpliku kujunduse (Lego-mehikesed olid vaid prototüübi tarbeks) ning siis läheb see ka Kickstarterisse üles.

Ah et kuidas meil läks? Valitsuse eriüksus nottis kõik halastamatult maha.

Kokkuvõtteks võib seega nentida, et Soome poolt on jätkuvalt tulemas igasugu põnevaid lauamänge – nii et siinpool lahte tuleb kõvasti pingutada, et midagi võrdväärset vastu panna oleks. Aga me ei anna ju alla, ega ju?

Lugeja haarab kivi: