Petri Purho: Mida ma õppisin aasta jooksul 12 mängu tegemisest

petri_1Viimatisel Ropeconil oli teiste esinejate seas ka selline soomlane, nagu Petri Purho – mees, kellel on eesmärgiks luua ühe aasta jooksul 12 erinevat mängu, iga kuu üks. Sellest tulenevalt oli ta oma ettekande käigus lahkesti nõus rääkima lauamängude loomise protsessist, kõike seda kuulas, salvestas ning vajalikel hetkedel mõtles ka kaasa Ove Hillep.

Kõik algab ideest. No More Meat’i idee sai alguse ühel mänguloomise üritusel, kus kõik osalejad tõmbasid omale pimesi ühe sõna ja pidid sel teemal mängu looma. Mina sain omale sõnaks “taimetoitlus” – ehk siis seda võibki pidada sädemeks, millest antud mäng tekkis.

Mida ma uut mängu luues üritan alati võimalikult kiiresti teha, on luua lihtne esmane prototüüp. Samas on see üsnagi oluline hetk, kuna siin luuakse kõik põhilised disainiotsused, nagu näiteks kui palju kaarte on kasutuses, milliseid mehaanikaid kasutatakse jne. No More Meati puhul sai prototüübiks kirjutatud markeriga tavalistele mängukaartidele mõned märksõnad ning peale seda suhteliselt kohe ka mängima hakatud.

petri_2Kohe järgmine samm mängu luues ongi see, et asun mängu testima üksi, mängides korraga mitme mängija eest. See on ühtlasi ka see koht, kus saab sujuvalt reeglitesse vajalikke muudatusi tegema hakata või siis hoopis vaadata, kas tuleks algses idees midagi ümber mõelda. Peale seda, kui olen oma testimise tulemustega rahul, asun mängu mängima ka teiste inimestega. Enamasti on sellisteks esmatestijateks mu lähemad sõbrad ja tuttavad – seda eeskätt sel põhjusel, et nemad julgevad otse välja öelda kui midagi mängu disainis täiega viltu on, mängu välimusele samas suuremat rõhku panemata.

Kui nüüd ka sõbrad-tuttavad on positiivse hinnangu andnud, teen ma pisut ilusama kujundusega prototüübi. Üheks oluliseks põhjuseks selle juures on asjaolu, et viisakama väljanägemisega prototüübile on suurem tõenäosus leida mänguhuvilisi – mitte aga siis kui mäng näeb välja nagu hulk kritseldusi mängukaartidel. Selle kujundatud prototüübiga algabki seejärel tegelik mängutestimine. Eesmärgiks on saada seda mängitud nii paljude inimestega ja nii paljudel kordadel kui võimalik ning selles faasis saab samuti tehtud hulgaliselt täiustusi. Mingil hetkel on aga reeglid nö. “lukus” ja seejärel asun päris lõpliku versiooni tegemise juurde.

Selline oleks siis üldine mänguloomise protsess – mõnikord jätan ühe või teise etapi vahele, kuid laias plaanis toimib kõik ikkagi niimoodi.

Kui aga oled huvitatud lauamängude loomisest siis annaksin meelsasti mõned soovitused.

petri_3Kui sa tõesti tahad mänge luua siis tee seda – see olekski mu esimeseks soovituseks. Kui sa aga ei oska sellega kuidagi alustada, siis üheks soovituseks olekski külastada lauamängude töötubasid. Nende puhul on tegemist ülemaailmsete üritustega, mis paar korda aastas ka Helsingis toimuvad, kus tuleb nädalavahetuseks kokku hulk inimesi ning selle aja jooksul üritavad mänge valmis saada. Need üritused on head esmalt seetõttu, et seal viibides on sul kindel ja konkreetne tähtaeg, mis ajaks midagi valmis peab olema – ning ühe nädalavahetuse kulutamine taolisele üritusele on päris hea investeering. Teiseks heaks omaduseks on suur potentsiaalsete testijate hulk – just see võib tavaliselt omaette toimetades probleemiks olla.

Kui sulle aga taolised suuremad üritused ei istu, soovitaksin vähemalt mõne sõbra omale kampa kutsuda – nii saad mängu testida juba selle väga varajastes staadiumites. Samas on võimalik ka üksi alustada – nii nagu mina enamus oma mänge loonud olen – loomine on samamoodi põnev, kuid probleemiks ongi eeskätt testijate vähesus, eriti kui tahad iga kuu ühte uut mängu luua.

petri_4Suhteliselt varsti peale mänguloomisega alustamist taipad, et igasugused käsitööoskused on prototüüpide loomisel suureks abiks. Kaartidena saab kasutada tavalisi mängukaarte, kuhu saad siis markeritega peale kirjutada. Lisaks on võimalik osta ka taolisi mängukaarte, kus siis kas üks külg (või isegi mõlemad) on valged – nii saab nendele selgemalt kirjutada. Alternatiiviks on kasutada mängukilesid – trükkida oma kaardid tavalisel paberil välja ning panna need siis kiledesse. Seda meetodit olen isegi väga paljude oma prototüüpide puhul kasutanud. Muidugi saab kasutada ka print&play teenuseid, kuid nende puhul tuleb arvestada, et tarneaeg võib olla nii nädalast kuni pooleteise kuuni.

Komponentidest. Lihtsaimaks võimaluseks on võtta neid omale teistest mängudest – olen näiteks isegi ostnud mänge lihtsalt selleks, et neist komponente omale saada. Näiteks oli lautapelit.fi-s sooduspakkumisel Modern Art, kust sain omale hulgaliselt kena välimusega rahamärke. Tõenäoliselt lihtsaimaks võimaluseks on aga minna spielmaterial.de-sse kuna sealt saad osta kindla koguse vajalikke vidinaid ning neil on olemas praktiliselt kõik, mida mõnes eurokas vaja võiks minna. Plastikust kuubikuid saab näiteks Amazonist, lisaks võib leida mõningaid komponente ka kohalikest lauamängupoodidest – kuigi neis võib tekkida probleem valiku ja koguste osas. Midagi võib leida ka kunsti- ja käsitööpoodidest ning muidugi võib prototüüpides kasutada ka Lego konstruktori tükke.

Mängumärkidena saab kasutada näiteks valgeid mängukaarte, kui neid ruudukujuliseks lõigata. Uhkemate mängumärkide saamiseks võid neid trükkida näiteks kleebispaberile, osta seejärel poest mõni odav memoriin-mälumäng ja kleepida seejärel oma mängumärgid sealsetele peale.

Lugeja haarab kivi: