Arvustus: London

“Londoni suur tulekahju oli Londoni kesklinnas 2. kuni 5. septembrini 1666 möllanud tulekahju. Pagaritöökojast alguse saanud tulekahju hävitas suure osa linnast, sealhulgas Saint Pauli katedraali, umbes 13 200 maja ja 87 kirikut.”

(Vikipeedia)

l1Too Londoni kurikuulus tulekahju on ainest andnud mitmele lauamängule (neist tuntuim on ehk – muuhulgas ka UK Game Expot vedava  – Richard Denningu “The Great Fire of 1666″) ning oma osa on andnud selle sündmuse kajastamisele ka Martin Wallace. Tõsi, tema “London” ei keskendu niivõrd tulekahjule kui sellisele, vaid pigem hilisemale linna ülesehitamisele – ehk siis ajavahemikule 17. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni.

London sisaldab heas mõttes kõiki Wallace’i mängude peamisi tunnusjooni – oluline osa mängust on üles ehitatud kaartidele, mängureeglid on suhteliselt lihtsad, balansis on nii õnne kui planeerimise osakaal, ühe käigu jooksul tehtavate tegevuste hulk on piiratud ning majandusele on pühendatud mängumehaanikas oluline osa. Samas on ta suutnud kõik need osad temaatiliselt sedavõrd hästi kokku siduda, et isegi kui esmasel reeglitega tutvumisel tekib mitmeski kohas äratundmine “Ahhaa, seda on Wallace ju ka oma selle mängu juures kasutanud!”, ei jäta need osad kordagi kunstlikult külgeliidetu mulje. Nii on näiteks põhimõte, et millegi kasulikuga kaasneb enamasti ka midagi kahjulikku, kasutuses ka tema teistes mängudes, ning vähemalt Londonis on sellel ka igati reaalne põhjendus juures – tegeledes ainult linnaosa laiendamise ning mängijale tulusate tööstuste ehitamisega, kodanike heaolu väheneb ja vaesus suureneb. Kui aga tegeleda otseselt mitte kasumlike projektidega, nagu kanalisatsiooni ehitamine või tänavavalgustuse paigaldamine, heaolu omakorda kasvab, mis omakorda mõjutab pikas plaanis ka mängija tulemust.

l2Mängulaud kujutab Londonit koos selle linnaosadega – ja igal linnaosal on nii oma maksumus kui ka saadav tasu lisakaartide ja võidupunktide näol. Lisaks on mängulaual veel kaks rida kaartide jaoks ning mängu lõpu tarbeks väike meeldetuletus vaesuspunktide eest kaotatavate miinuspunktide kogusest – ja ongi kõik. Samas pole selle lakoonilisuse puhul midagi imestada, sest põhiosa mängust hakkab toimuma iga mängija ees laual, tema nö. isiklikus linnaosas.

Mida mängija oma käigu ajal siis aga teha saab? Esimese tegevusena peab ta oma käigu alguses alati võtma omale ühe kaardi juurde – kas siis pimesi kaardipaki pealmise või mõne nähtava kaardi mängulaualt. Seejärel saab ta teha ühe (ja ainult ühe) tegevuse nelja võimaliku valiku seast: mängida käest kaarte, aktiveerida oma hooneid, osta mängulaualt linnaosa juurde või võtta omale lihtsalt kolm kaarti lisaks. Kui oled oma valiku raske südamega ära teinud, siis kontrollid, ega sul üle üheksa kaardi käes pole – ja kui ei ole, läheb käigukord päripäeva järgmisele mängijale. Kui sul juhtub aga kaarte liiga palju käes olema, pead üleliigsetest loobuma – kuid loobutud kaardid lähevad mängulauale kõigile teistele kättesaadavaks. Tuleb tõdeda, et see reegel lisab Londonile ühe muheda planeerimise tasandi juurde – ükskõik mis põhjusel sa kaartidest loobud, lähevad nad alati mängulauale tagasi – seega tasub mõelda, ega endale kasutu kaart kellegi teise jaoks ülioluline ole. Alles siis, kui mängulaual on kõik kaartide kohad täidetud ja sinna peaks veel ühe kaardi panema, lähevad alumise rea kaardid mängust minema, ülemine rida nihkub alumiseks ja tekivad uued tühjad kohad.

Kaartidest pead sa aga mängu käigus loobuma nii või teisiti, sest nii hoonete ehitamine (ja mõnikord ka aktiveerimine) nõuab lisakaarte – ehitamisel pead sa iga ehitatava hoone jaoks lisaks ehitamise maksumusele loobuma ka ühest sama taustavärviga kaardist. Ühe tegevuse käigus võid küll ehitada nii palju hooneid kui soovid, kuid kuna iga ehitamine kulutab nii raha kui kaks kaarti, on see üsnagi kulukas ettevõtmine. Lisaks pead sa ehitamise hetkel otsustama, kas ehitad oma uue hoone mõne olemasoleva asemele või laiendad hoopis oma linnaosa.

l3See otsus muutub oluliseks hoonete aktiveerimise ajal, sest üleehitatud hooned on jäädavalt kadunud, kõik ülejäänud toodavad aga raha ja/või võidupunkte – ning ühtlasi kas suurendavad või vähendavad vaesust. Sa ei pea küll aktiveerima kõiki oma hooneid – kuid antud tegevuse lõpus loetakse kokku kõik sinu linnaosas olevad hooned (hoolimata sellest kas aktiveerisid neid või mitte), sellele liidetakse juurde sinu käes olevate kaartide hulk ja lahutatakse sinu poolt mängulaual omatud linnaosade hulk – ning saadud tulemus näitab, kui mitu vaesuspunkti sa antud aktiveerimisega kokkuvõttes juurde said (või kui edukalt planeerisid siis hoopis kaotasid). Seega on mängijatel Londoni puhul terve müriaad valikuid: mida ehitada, millal ehitada, mille eest ehitada, mida aktiveerida, millal aktiveerida, mille eest aktiveerida – lisaks veel millal lihtsalt kaarte juurde võtta ja millal linnaosasid osta. Ja muidugi majandusliku tasakaalu saavutamine – ehitamine maksab reeglina raha, rahahädas olles saad küll alati laenu võtta, kuid kui mängu lõpus neid tagasi maksta ei suuda, pead arvestama korraliku punktidest loobumisega.

Mäng ise kestab senikaua, kuni kaardipakk otsa saab – seejärel saavad kõik ülejäänud mängijad veel ühe tegevuse ja asutaksegi punkte kokku lugema. Mängu jooksul aktiveerimiste eest saadud punktidele liidad juurde ehitatud hoonetelt saadud punktid ning iga kolme raha eest veel ühe, seejärel lahutad iga maksmata jäänud laenu eest seitse punkti ning vaesuspunktide eest olenevalt nende hulgast (mängu lõpus saad iga kätte jäänud kaardi eest ühe vaesuspunkti veel lisaks). Suurima lõppsumma skoorija ongi mängu võitja ning edukaim Londoni üleshitaja!

Londoni puhul on seega tegemist üsnagi variatsioonirohke lauamänguga, kus kahe samasuguse mängu kordumine on praktiliselt välistatud. Boonuseks on suhteliselt lühike paaritunnine mänguaeg, mis tähendab et õhtu jooksul saab ka mõnele teisele mängule veel võimaluse anda – kui millegipärast ei peaks tahtma kohe veel üht Londonit otsa teha. Kahekesi mängides on Londoni kulg mõnevõrra rahulikum, kolmekesi-neljakesi hakkavad erinevad huvid aga üsnagi kähku kokku põrkuma.

 

 

 

Lugeja haarab kivi: