Intervjuu: Jason Soles

soles1Jason Soles on nimi, mida Privateer Pressi ja/või Warmachine ja/või Hordes’i fännidele pikalt tuvustama ei pea. Või peaks? Vähemalt teistele, kellele eelnevalt mainitud nimed midagi ei ütle? Njah… las parem Ove Hillep teeb seda – tal nimelt õnnestus hiljutisel Ropeconil  VP tarbeks Jasoniga juttu ajada ning pilti teha ja uurida, et mis värk on.

– Aga alustame päris algusest – mis on Raudne Kuningriik (Iron Kingdoms)?

Vastus on lihtne – tegevuspaik. Maailm, kus tegutsevad rollimängud, miniatuurimängud ning augustis ilmunud videomäng “Warmachine Tactics”. Algselt oli see küll mõeldud tegevuspaigana meie D20-seeriale 2000-ndate aastate alguses kuid aegamööda võtsime selle kasutusse ka Warmachine’i, Hordes’i ja teiste miniatuurimängude tarbeks.

– Ma uurisin siinses raamatukogubussis sinu raamatuid ning märkasin neis räägitavat tootmisest (crafting). Mis on selles nii erilist, et seda isegi raamatu kaanel eraldi välja tuuakse?

Raudses Kuningriigis on maagia ning tehnoloogia omavahel tihedalt põimunud ning võib öelda, et maagia on suures osas tööstuslikuks muutunud-muudetud. Tõelised maagilised esemed on seega selles maailmas väga haruldased ning oma päritolult reeglina iidsed. Hilisem maagiakasutus põhineb peaaegu alati mechanica‘tel – s.o. maagia abil toimivatel seadetel, mida hoiavad töös ruunidest tulenev iidne energia.

– Ehk siis tegemist on mõnes mõttes iidse steampunk‘iga?

Väga suures osas jah. Tegelikult oleksingi pidanud vist seda nii mainima, kui küsisid Raudse Kuningriigi kohta. Selles maailmas on toimunud küll tehnoloogiline revolutsioon, kuid eriti just viimastel aastatel on see progress just eeskätt maagia toel ja kaasabil toimunud. Seega leidub maagiat nii maailmas endas kui ka tööstuses ning tulemuseks on väga laiapõhjaline kooslus, nii et maagiat võib pidada sisuliselt üheks teaduse osaks. Arvan et just see muudabki Raudse Kuningriigi sedavõrd eriliseks.

– Sa oled sellele maailmale välja mõelnud ning kirja pannud suure hulga ajalugu. Mis innustab sind sedavõrd massiivset tekstihulka kokku kirjutama?

Meile meeldivad paksud raamatud [naerab]. Privateer Press’il on tegelikult traditsiooniks keskenduda maailmale ning luua igale tegelaskujule võrdlemisi suur kogus taustainfot. Olen Privateeri, Warmachine’i ja Raudse Kuningriigiga töötanud nüüd ligi 12 aastat ja kui alustasin, oli juba D20 tooteliini tarbeks koostamisel maailma- ja tegelaskujude juht. Algselt oli see plaanis välja anda 120-leheküljelise raamatuna, mille otsustasime hiljem muuta 400-leheküljeliseks raamatuks… mis muutus hoopis kaheks 400-leheküljeliseks raamatuks – ja mis omakorda arenes 1200-leheküljeliseks projektiks. Ehk siis me võtame oma maailmate kujundamist väga tõsiselt ning kirjeldame neid nii detailselt kui vähegi võimalik, nii et kõik huvilised tunneksid end osana sellest konkreetsest maailmast.

– Seega – Raudne Kuningriik, Warmachines ja Hordes jagavad kõik ühist maailma?

Jah.

– Warmachine ja Hordes on tegelikult üsnagi populaarsed ka Eesti miniatuurimängurite seas…

Suurepärane!

– … ja meil korraldatakse ka võistluseid – arvan et viimati toimus taoline vist möödunud aastal. Sattusin sinna pildistama ning lugu kirjutama – kuid mis on sinu arvates suurimad erinevused laiemalt levinud miniatuurisüsteemide (nimesid välja jättes) ja Warmachines’i ning Hordes’i vahel?

soles2Nii Hordes kui Warmachines omavad endas ressursside haldamist, mis mõjutab eraldi tasandil kogu mängu kulgemist ning sunnib mängijat toimuvat erinevate vaatenurkade alt hindama. Warmachine’is on näiteks mehaanika, kuidas võlurist warcaster kontrollib warjack‘e – aurujõul toimivaid maagilisi roboteid – mis aga kasutab sama energiat, mida tal loitsude manamiseks vaja läheb. Seega on sul igal käigul oma masinatele jagamiseks vaid piiratud kogus fookuspunkte ning sa ei tea kunagi täielikult mis juhtuma hakkab – aga sa pead jooksvalt uute olukordadega kohanema. Tegemist on seega ressursihaldusega – Hordes seevastu on aga suurenisti riskihaldusele keskendunud. Siin kontrollib sorts (warlock) oma väikest warbeast‘ide armeed – ning kasutab nende poolt kogutavat maagilist raevu oma loitsude tarbeks. Samas tuleb mängu jooksul olla piisavalt hoolikas, kuna kui sorts ei suuda kogu raevu ise ära kasutada, võib juhtuda, et mõni elukas läheb nö. “hulluks” ning lihtsalt ründab lähimat olevust – olgu see siis oma või vaenlane.

Seega üheks suureks eripäraks ongi see ressursihalduse osa – kuid lisaks tasub ära mainida ka miniatuuride endi käitumise. Nimelt on neil lisaks tavapärastele numbrilistele põhiväärtustele ka teatud erioskused, mis on mõeldud toimima erinevate koosluste vahel. Mõnikord on ka summa suurem kõigi liidetavate väärtustest eraldi – ehk siis mingis mõttes saab kõiki loitsude ja efektide kombinatsioone vaadelda kui mõnel kaardimängul olevaid omadusi.

Ehk siis lisaks tavapärasele paljudest mängudest tuttavale vahemaade mõõtmisele, täringute veeretamisele ja tabamuste jaotamisele sisaldavad nii Hordes kui Warmachines veel täiendavaid mängutasandeid.

– Millisena näed sa disainerina rolli- ja miniatuurimängude tulevikku? Kas tulevikus on laua- või miniatuurimängu puhul üldse miniatuurid kasutusel – või piisab ehk hoopis vaid puutetundlikust ekraanist?

Tehnoloogiline areng on kiire ning oleme tõesti suurte muudatuste vahepunktis: 3D-printimine muutub aina reaalsemaks distributsioonivõimaluseks, rollimängude raamatud võivad muutuda killukeseks minevikust, erinevad mobiilirakendused võivad muutuda mängude jaoks üliolulisteks. Samas ei lase ma tehnoloogial end millekski sundida ning tegelikult jätab toimuv areng mind isegi üsnagi ükskõikseks. Ma tahan rääkida lugu, mis on kaasahaarav – ja kirjaniku, maailmaarendaja
ning mänguloojana meeldivad mulle endiselt enim rollimängudes kombatavad ja sõrmedega pööratavad raamatulehed. Millised on muudatused tööstustes ja tehnoloogias – see mind eriti ei huvita.

– Ja viimane küsimus – mida ütleksid Eesti Warmachine/Hordes mängijatele?

Aitäh teile, jätkake mängimist!

 

 

 

Lugeja haarab kivi: