Esmakordselt Essenis?

Loetud päevade pärast on algamas järjekordne lauamängumess Saksamaal Essenis. Mida võiks aga sinna minnes silmas pidada ning tagantjärgi tark olles teisiti teha? Küsis Inga Alaveer ning vastas oma esimest Esseni-kogemust meenutades staažikas lauamängur Martti Lauri.

 

essen4Martti, käisid 2012. a esimest korda Essenis. Oli sul mingi ettekujutus ka sellest üritusest?

Noh, pidi üks suur lahe üritus olema, kus hästi palju inimesi ning palju mänge ning palju vaadata. Kõik pidevalt kiitsid, et must see ja must go. Paar nädalat pärast üritust muud kuulda ei olnudki, kui „mäletad, mis seal oli ja mis seal juhtus“ ja „wow, see oli lahe!“ jms.

Nii et sisuliselt räägiti pehmeks, et peab minema?

No ega seal väga pehmeks rääkida ei olnud vaja, minna oleks tahtnud juba paar aastat enne, aga ühel või teisel põhjusel jäi käimata.

Milline oli siis esmamulje kui messile jõudsid?

Esmamulje… hmmm… Rahvast oli kuidagi rämedalt palju. Ma mõtlen, et ikka väga palju oli ukse taga rahvast, arvestades, et tegemist on põhiliselt siiski lauamängude messiga. Ja saalide rohkus ning suurus… Esimese hooga ühest otsast teise minemine võttis ikka kuramuse kaua aega ning pildi lõi kirjuks silme ees. Kui siis lõpuks Martini (veel üks Eesti lauamängur) kätte sain, et hakkame siis ringi käima ning vaatama, siis oli selline tunne, et huvitav millest üldse pihta hakata. Eks ma esimese päeva suht-koht Martini järgi jooksin. Õhtul hotellis sai natuke mõelda, et mida tahaks ikka järgmine päev näha ja teha. Kusjuures enne minekut oli ikka plaan olemas, et seda-ja-seda-ja-seda peab vaatama, aga esimene päev seda plaani küll suurest täita ei õnnestunud. [naerab]

essen1Kui palju sellest plaanist viimase päeva õhtuks täidetud sai?

No mingi 70% vast, või 80 heal juhul.

Kas peale jooksmise ja vaatamise ka mängida said?

Esimesel päeval mitte eriti, aga hiljem sai natuke rahulikumalt võetud ning mängitud ja proovitud, mitte enam niimoodi ühe stendi juurest teise juurde joostud.

Kas mängimisel oli vaid oma Eesti seltskond või ka muust rahvusest?

Nii üht kui teist sai täiesti tundmatutega mängitud ning sai ka mõned mängud teiste eestlastega tehtud.

Kuidas välismaa lauamängurid tunduvad?

Enamik olid ikka väga lahedad. Üks seltsimees oli kuidagi väga reserveeritud või õigemini tõsine ning võttis messil mängimist nagu midagi väga tähtsat ja „mõisa“ peale mängimisena, aga kõik teised olid väga lahedad – sai kõvasti nalja ning oli väga tore mängida. Mängurid nagu Eestiski. [naerab] Aga lahe oli rääkida nii sellest, mida/kuidas nemad mängivad ja/või kes/mis on Eesti ja kuidas meil selle mängimise ja mängukultuuriga on. Viis pluss!

Kas on siis ka erinevus selles, kuidas nemad mängivad?

Ei ütleks. Või noh, tegelikult need vennad, kes selle Rooma mängu tegid (Carthago and Rome vms), olid suht aggrod, aga need olid ka disainerid või õigemini re-disainerid, sest mäng oli tegelikult uus versioon vanast. King of Tokyo seltskond oli ülilõbus, aga samamoodi nagu muudeski Tokyo mängudes, osad läksid kohe teistele pasunasse sõitma, teised hakkasid punkte koguma. Selles mõttes on küll Eesti ja väljamaa mängurid sarnased. Või vähemalt minul õnnestus mängida sarnastega.

essen2Kuidas sa hindaksid, mis vanuses inimesed seal ringi liikusid? Rohkem noori, rohkem keskealisi, rohkem mehi või naisi?

Ütleks, et rahvast oli seinast seina, aga enamus tundus olema minu vanuses siiski (30+). Saksakeelset rahvast oli kõvasti, ka nooremaid, ülikooliealisi jms, aga muud väljamaalased olid enamasti ikka selline noorem täisiga (kui selline väljend üldse olemas on). Aga oli ka selliseid pensionäre vist isegi: istusid ja mängisid küll enamasti ning suht-koht pikalt, kui mõned korrad sai osasid mänge käia vaatamas, et kas saaks demot vms.

Saan aru, et tegevust jätkus iga päev lausa iga minut. Kas suutsid lõpuks ikka kõik ruumid ja kõik boksid läbi käia või tuli teha ikkagi mingi valik?

Ütleme nii, et tegelikult pühapäeva pärastlõunaks oli võhm ikka suht-koht väljas ning need viimased tunnid sai lõpuni veeretatud või õigemini küll istutud. [naerab] Aga päris kõike siiski läbi ei käinud: esimene suur hall, kus tegelikult oli päris palju neid super-duper firmasid, jäi suures osas külastamata. See oli kogu aeg nii rahvast täis, et seal väga palju ei viibinud. Korra sai ringkäik ära tehtud ning War of the Ring laiend ära võetud, aga see oli ka kõik. Seal oli ka enamasti euromängud ning suur-suur Haba ruum, kus kõvasti lastemänge oli, aga need jäid käimata. Kaks meesterahvast kusagile Haba laudade taha istudes oleks võib-olla natuke vale signaali saatnud. [naerab]

Kas järgmise korra jaoks, kui peaksid Essenisse minema, planeeriksid midagi teisiti?

Ei oska öeldagi. Esiteks ei teeks nii suurt plaani nagu esimene kord sai tehtud. [muigab] Kindlasti peaks mingisugune nimekiri vms olema, et mida kindlasti tahaks ära naha või kuhu ruttu-ruttu joosta, et ära osta, enne kui otsa saab, aga muidu ma arvan, et võtaks natuke vabamalt, go with the flow. Vaataks võib-olla rohkem sellist „left-field“ asju, sest see kuum kaup tuleb nii või naa ka Eestisse ning poleks vaja väga rapsida. Ja võib-olla organiseeriks mingi söögi võtmise kuhugi päeva sisse paremini. Rohkem vett kaasa. Või siis tuleb pappi välja käia, et seda manustada.

essen3Kohapealne söögivariant ei olnud vastuvõetav?

Tegelikult sealt sai kah midagi kõhtu, aga kogu see söömine tuli rohkem nagu tagantjärgi tarkus. Nälg juba näpistas korralikult kui tuli mõte, et kurat, peaks midagi sööma ka. Ajas asja ära, aga noh, oleks võinud rohkem organiseeritult seda teha.

Nii et söögi peale polnud eriti aega mõelda? 

Oh yeah, see oli jah rohkem selline teema, et kurat, kõht on rämedalt tühi, peaks midagi sööma äkki. Ja siis käid ja vaatad neid pirukaid jms, kus on saba ning kõht koriseb ja lööb lärmi. See vahekäik, kus oli rohkem neid söögiputkasid, sinna ei tohi üldse minna, kui kõht tühi. Seega – söö siis kui kõht veel ei korise, siis saad valida, mida tahad ning lihtsam endal.

Aga kokkuvõtvalt – tahad uuesti minna?

JEEEES! Eelmine aasta sai plaani tehtud, aga ei mänginud välja. See aasta oli suurem lootus, aga kahjuks ei venitanud ka sellega välja. Eks alati jääb järgmine aasta, kuigi see kõlab selle vanasõna moodi, et tänasida toimetusi ära lükka homse varna – vaid tee ära see aasta.

Ja mis sind siis sinna nii tõmbab ikkagi?

Keeruline öeldagi. Melu on lahe. Keeruline sõnadesse panna. Ma arvan, et seda peab kogema. Kui esimene kord minekul oli see, et oi-oi, saab ruttu ja käbedalt uusi mänge kätte, siis praegu nagu see polegi niivõrd peamine vist, vähemalt ei turgatanud see esimese mõttena pähe. Melu – lõbu – lahe. 

Kellele soovitaksid minna?

Kellele lauamängud on midagi rohkemat kui reis ümber maailma ning lõppematud viktoriinid ja küsimustevoorud. Kui korra päevas käid BoardGameGeekis uudised lugemas. Kui juba oled ikka natuke rohkem mänginud neid nn „disaineri lauamänge“, siis võiks korra ikka ära käia ning vaadata what the fuss is all about.

Lugeja haarab kivi: