Arvustus: Tsuro

Aegade algusest peale on Draakon ja Fööniks hoidnud ning valvanud kõiki ristuvaid eluteid, säilitades hoolikalt tasakaalu tehtavate valikute ning saatusest tuleneva vahel. Nende kahe kõikvõimsa olendi hallata on ülesanne olla paljude jumaliku tarkuseni viivate teede vardjateks. Tänu oma meisterlikule strateegia ning juhuslikkuse sulandumisele esindabki Tsuro klassikalist püüdu valgustatuse suunas.

Selliselt kõlab lauamängu Tsuro tutvustav lõik ning kui peaks otsustama ainult selle põhjal, kerkib kergelt vaimusilma ette midagi male, triktraki või rendžu taolist, mida siis hallipäised preestrid mediteerimise vahepeal mängivad. Mnjaa. Tegelikult patenteeriti aga Tsuro 1979. aastal ning anti välja veel omakorda veerand sajandit hiljem – nii et tegemist on igas mõttes kaasaegse mänguga.

DSC_4524Mängumehaaniliselt pole tegemist millegi innovatiivsega – kõige iseloomustavam oleks ehk öelda “elimineerimisega teekonnaehitamine” – ning just see puänt Tsuro igati lahedaks (ja kiireks) seltskonnamänguks muudabki. Üks mäng kestab ehk maksimaalselt 15 minutit ning korraga saab osaleda kuni kaheksa mängijat – ning hoolimata mängijate hulgast on ootamisele kuluv aeg enamasti lühike. Ja lõbus. Nagu ka mängu kestvus.

DSC_4526Kuidas siis mäng kulgeb? Mängulaud kujutab endast lihtsat 6 x 6 ruudustikku, mille äärde igaüks oma mängunupule kohta valib. Seejärel saab igaüks omale kolm ruudukujulist erinevate ristmike ja trassidega marsruuditükki ning alates alustavast mängijast hakatakse järjekorras oma nupu ette teekonda ehitama. Mängu iva peitub aga selles, et niipea kui sinu nupule tekib teejupp (kas olles ise selle ehitanud või tänu kellegi sõbralikule “abistamisele”), sõidad sa mööda seda automaatselt edasi – ja kui juhtub, et selle käigus sõidad mängulaualt välja või põrkad kellegagi kokku, oledki mängust väljas. Võitjaks on siin mängus aga see, kel õnnestub viimasena mängulauale jääda – nii lihtne see ongi.

Tegemist on seega üsnagi kiire mänguga, kus eriti suurema seltskonna puhul võib isegi juhtuda, et käigujärjekorras tagapool olles ei pruugigi sinu käik saabuda, vaid enne on juba sinu nupp laualt minema juhitud. Samas ei tule siis väga kaua norutada, kuna tõenäoliselt paari ringi möödudes on ka võitja selgunud. Mida suurem on mängijate arv, seda kaootilisem sellest tulenevalt kogu liikumine ka on – samas kahekesi-kolmekesi mängides on täiesti võimalik ka liikumist planeerida. Strateegiamängude fännidele jääks Tsuro seega põhiroana ehk liiga lahjaks, kuid kerge snäkina (või ehk isegi mitmena) on ta tõenäoliselt kõigile igati nauditav.

Lugeja haarab kivi: