Arvustus: The Hunters: German U-Boats at War, 1939-43

“Kõigile mereväe alustele: Inglise laevastikku kohelda vaenlastena”
12:56 03.09.1939
Oberkommando der Marine’s, peale Suurbritannia ning Prantsusmaa poolt sõja kuulutamist Saksamaa vastu

huntersVõib tõenäoliselt suhteliselt julgelt väita, et lauamäng Hunters keskendub Teise Maailmasõja aegse Saksamaa laevastiku kuldajale – ehk siis sõja esimesele poolele. Olid ju sel ajal eeskätt nende allveelaevad kardetud kõikjal, kus vähegi laevu liikus ning arvestades väikest kaotuste määra, võiks saksa allveelaevnikke pidada toona suisa võitmatuteks. Huntersi teemaks ongi seega Saksa allveelaevade tõus ja langus aastatel 1939-1943 – ja seda kõike ühe allveelaevakapteni silmade (või oleks õigem öelda saavutuste) läbi.

Hunters on oma olemuselt puhtakoeline sõjamäng, mis tähendab, et selle mängimine pakub huvi vaid suhteliselt väikesele osale lauamänguritest – sõjamängufännidele. Samuti on ta oma olemuselt soolomäng, mida on ainus võimalus nautida vaid üksinda laua taga istudes ja aeg-ajalt täringut veeretades – muutes potentsiaalsete huviliste ringi seega veelgi väiksemaks. Lisaks on tegemist suhteliselt vähepopulaarse teema – allveelaevadega – nii et olgu käesolev arvustus pühendatud kõigile kolmele Huntersi mängijale Eestis.

Mis aga Huntersi lummavaks muudab, on selle mängimise käigus tekkiv lugu. Mängides üksi näiteks Agricolat või Suburbiat, on tegu eeskätt käikude optimeerimisega ning harva (kui üldse) tuletad meelde nendes mängudes toimunut. “Oh, ükskord võtsin laualt kaks puitu ja seejärel järgmisel käigul kolm pilliroogu – vot see oli lahe tulemus!” – kõlab ju pisut narrilt? Huntersi mängimine tekitab seevastu tugeva narratiivi ja praegugi ühe kampaania märkmetele pilku peale heites tuleb meelde näiteks juhtum, kus Briti saarestikku missioonile suundudes satuti peagi peale sadamast väljumist luurelennukiga silmitsi – ning lennuki täpsete tabamuste tõttu sai laev tõsiselt kannatada ja mitu meeskonnaliiget surma, nii et missioon tuli katkestada ja sadamasse naasta. Iroonilisel kombel selgus aga sadamas, et varasemate saavutuste eest ootas ees hoopis ametikõrgendus… osad hindavad taolisi lugusid, osad ei pea neid just eriti olulisteks.

hunters2Aga et siis mängust. Lühidalt öeldes valid mingi aasta oma mereväekapteni karjääri alustamiseks, valid (või lased määrata) allveelaevatüübi ning asud seejärel lahingülesandeid täitma – ja seda kuni 1943 aasta juunini, peale mida mäng automaatselt lõpeb. Ülesanded pole just laia variatsiooniga – võib juhtuda, et pead näiteks miine veeskama või siis hoopis mõne välisagendi saladuskatte all kohale toimetama, reeglina on aga tegemist siiski patrullimisega etteantud piirkonnas. Igal patrullimisel on oma kindel pikkus – kas aga selle jooksul ka kedagi kohtad, pole sugugi kindel. Ülesande edukus sõltub sellest, kas suudad patrulli jooksul mõne laeva põhja lasta, seega oled sa vähemalt alguses igati entusiastlik igasuguse kontakti osas. Patrulli lõpus tahad sa aga meelsamini elusalt koju jõuda (eriti kui vahepeal korralikult rapitud või lihtsalt laskemoonast otsas oled) ning siis väldid teisi laevasid nii palju kui võimalik.

hunters3Lahinguid võib Huntersis pidada suhteliselt realistlikeks. Kui sul tõesti veab (või vastupidi – ei vea) ning kohtad silmapiiril laeva või kolonni, otsustad esmalt kui lähedale torpeedo(de) laskmiseks hiilid. Mida kaugemalt need välja lased, seda suurema tõenäosusega need mööda lähevad – sõites aga lähemale, on suurem oht saatelaevade poolt avastatud saada. Kui oled kauguses kindel, otsustad et mitu torpeedot teele saadad – sest neid on sul kaasas vaid piiratud hulk. Koguses kindel, paned nad teele ning loodad parimat. Osa neist (kui mitte kõik) lähevad tõenäoliselt mööda. Osa tabamustest (kui mitte kõik) jäävad tõenäoliselt detoneerumata. Kokkuvõttes rakendub seega Murphy reegel – mida rohkem sul laeva põhja lasta vaja on, seda tõenäolisemalt see pinnale hulpima jääb; mõttetule prahilaevale järele saadetud üksik torpeedo tabab seda aga võimsusega, millega annaks uputada terve tankeri.

Kui sa otsustasid minna tüli norima saatelaevade eskordi all liikujaga (või on mõned hävitajad lihtsalt lahingu kulgedes kohale jõudnud), algab peale torpeedode tulistamist iga allveelaevniku hirmuunenägu – eskordi vältimine. Kui nad sind ei märka, võid kergendunult hingata – vastasel juhul aga alustatakse süvaveepommitamisega. Iga tabamus selle käigus lõhub laeva ja/või vigastab meeskonnaliikmeid, lisaks võib oluliste kohtade hävinemine järjest raskendada sinu loodetavat ärahiilimist, mis tähendab et tuleb üle elada aina uusi ja uusi pommiseeriaid ilma vähimagi vastupanu võimaluseta. Lahingust viib ära vaid kolm teed: sa kas põgened edukalt lahingust, upud saadud vigastuste tõttu või oled sunnitud laeva pinnale tooma ning end vangi andma.

hunters4Sõjamängule kohaselt lahendatakse Huntersis väga palju olukordi täringuveeretusega – sellest sõltub nii avastatud laevade hulk kui ka nende tonnaaž; täring otsustab kas torpeedo läheb pihta ja kas ka plahvatab. Täringuveeretusest sõltub see, kas eskort sind avastab, millised laeva osad lahingus pihta saavad ning millised meeskonnaliikmed vigastatud. Laevaosade remontimine – taas täringuveeretus, lahingülesande valik ja edutamisevõimalus samuti – lisaks veel paljud siin märkimata jäänud olulised osad mängus.

Milline võib aga olla see lugu, mis Huntersit mängides hargnema hakkab? Olgu siinkohal toodud näide kaptenleitnant Grüberi näol, kes astus teenistusse 1939. aasta septembris IX-A tüüpi allveelaeval U-37. Esimesed kolm missiooni viisid teda kõik Briti saarte ümbrusesse miine veeskama ning need kõik olid ka edukad, lisaks õnnestus tal nende käigus uputada 7 laeva, kogutonnaažiga 42100. See ei jäänud juhtkonnale märkamatuks ning juba oktoobris 1940 ülendati ta KorvettenKapitän’i staatusesse. Juba järgmiselt missioonilt naastes ootas edutamine ka tema senist esimest ohvitseri, kellele anti oma laev juhtida. Seejärel suundus Grüber Atlandi ookeanile, tehes seal korraliku patrulli (5 uputatud laeva), tuues oma laeva tagasi minimaalsete vigastustega. Sellele järgnes aga ülalmainitud fiasko (purustatud kere, õhutõrjekahurid ja kütusepaak, lisaks üks meeskonnaliikmetest surnud ja teine kergelt haavatud) koos edutamisega FregattenKapitän’iks septembris 1941. Järgmine ülesanne oli patrullida Aafrika läänerannikul ja see kulges suhteliselt edukalt, kuni ootamatult eskordi kätte sattudes tuli elektrisüsteemi, hüdrolokaatorite ning eesmiste torpeedoluukide purunemise tõttu see pooleli jätta. Seejärel anti Grüberile ülesandeks viia Põhja-Ameerikasse Abwehri agent – ja sellega tuldi ka edukalt toime, lisaks hävitati järelpatrullis kolm laeva. Eskordid suutsid aga taas korralikku laastamistööd teha ning nii naasti kodusadamasse vaevu edasiliikuva alusega, kus ei toiminud ei õhutõrje- ega pardakahur, rivist olid välja löödud raadiosüsteem ja kütusepaagid. Eduka ülesande eest oli aga autasuks Rüütlirist ning värskem laev – senine IX-A asendati IX-C-ga. Ei teagi, kas tegu oli saatuse või millegi muuga – kuid juba esimesel lahingmissioonil uue laevaga satuti Briti saarestiku lähedal eskordi otsa, kelle süvaveepommid kahjustasid keret sellisel määral, et meeskonnaliikmete elu säästmiseks otsustas Grüber laeva pinnale tuua ning endid sõjavangi anda. Tema 1942 septembris lõppenud sõjatee tulemuseks jäi seega 10 edukat patrulli ja 22 uputatud laeva kogutonnaažiga 152700.

Iga ülesanne on mõningase vilumuse tekkides suhteliselt lühikese ajakuluga, nii tunni piires – nii et iga kord peale tagasi sadamasse saabumist tekib kohe tahtmine veel üks raund uuesti teha, nägemaks et mis edasi juhtuma hakkab. Ja siis veel üks. Ja siis veel üks. Omamoodi vürtsi lisab ka asjaolu, et kõik patrullides kohatavad laevad on ajalooliselt tõeste nimede ning mahtudega, nii et sa ei näe kunagi mitte nimetut tankerit vaid konkreetselt näiteks kas India Arrow’d või hoopis Scottish Maydenit. Teatud ajalooliste laevade põhjalaskmise eest on aga ette nähtud automaatne Rüütlirist (või selle kõrgem järk). Osadele sõjamänguritest meeldib taoline autentsus, osadele on see aga vastukarva – eks igaüks saab seda ise hinnata. Minu hinnangul on tegemist igati nauditava soolomänguga, mis tänu oma jutuloomisele paneb aina rohkem ja rohkem oma laeva saatusele kaasa elama.

Lugeja haarab kivi: