Arvustus: Tempus

t1Tsivilisatsioonimängude tarbeks on lauamängurite südametes reeglina üks soe koht reserveeritud. Ei kujutagi ette miks – kas on siis sel seltskonnal suurem tahtmine end maailmavallutajast diktaatorina tunda või annab üleva tunde lihtsalt näha omaenda hõimu arengut ratta leiutamisest veebikommentaaride kirjutamiseni – hoolimata põhjusest on aga taolised mängud populaarsed. Ühe korraliku tsivilisatsiooni ehitamine võtab reaalses ilmas tublisti aega – ning samuti ka lauamängudes  – ja seega kui pakutakse välja mõni “paaritunnine civ-light“, on sel praeguses pidevas ajapuuduses viibimise ajastus potentsiaali kõrgele ja kaugele jõuda. Miks siis aga Tempus erilist populaarsust võitnud pole?

Nii see on – varsti juba oma kümnendat sünnipäeva tähistav Tempus pärineb Martin Wallace’i varasemast loominguperioodist, jäädes ajalises kronoloogias Age of Steam’i ja Brassi vahele. Kui need kaks figureerivad aga kindlalt BGG esimeses sajas, kõigub Tempus paraku hoopis esimese tuhande piiri peal. Ometi oleks tal nagu olemas kõik klassikalisele maailmaehitamisele iseloomulik: moodulitest mängulaud, sündmuskaardid, tehnika arengupuu (tõsi küll, suht lineaarne) ja sõjalised konfliktid mängijate vahel – samas millestki olulisest jääb vähemalt reitingute põhjal siiski kindlalt puudu, kuid millest?

t2Reeglid pole Tempusel just kõige keerulisemad. Mäng koosneb kümnest ajastust, neist igaühes saab mängija teha 3-6 tegevust (olenevalt ajastust). Võimalikud tegevused on samuti lihtsad – liikumine, paljunemine, sündmuskaartide tõmbamine, sõdimine ja linna ehitamine. (Vahemärkus: reegliraamatus on sõdimistegevust selgitava peatüki esimeseks lauseks “Sõdimine on Tempuses ülimalt lihtne” – ning seejärel on ligikaudu terve A4 maht pühendatud selle ülima lihtsuse selgitamiseks, moodustades kolmandiku kõigi tegevuskirjelduste kogumahust. Samas on see päriselt ka lihtne.)

t3Mängijad teevad ühekaupa oma tegevusi kuni kõigil kõik tehtud, seejärel algab progressifaas. Selles faasis tõmmatakse esmalt kõik mängijad võrdsele progressitasemele (sümboliseerides teadmiste vaba liikumist ja arengut) ning seejärel selgitatakse välja, kes mängijatest saab sammukese tehnoloogiapuus edasi astuda. Jätan selle protsessi siin lahti kirjutamata, ütlen vaid et kogu see info on mängijatele mängu jooksul avalikult kättesaadav ja sellest tulenevalt on igaühel võimalus omale mõneks ajastuks mõni teatud eelis planeerida: on see rohkem tegevusi, rohkem liigumist, navigatsioon või midagi muud – see sõltub juba ajastust.

t4Võimalik, et see lihtsus saigi Tempusele saatuslikuks, sest kuigi sõnades võib-olla isegi soovivad lauamängurid saada sama mängukogemust lühema ajaga, siis tegelikkuses jäävad mängudest ikkagi meelde need hetked kui sõdurite massiga vähemnõrgemast kultuurist üle sõideti või kui teadlased käik käigu haaval laborites palehigis teadust panid kosmosetehnoloogia nimel või kui barbarite faalanks odaga tanki läbi torkas. Ei, see viimane oli hoopis arvutimängust…  aga sellegipoolest ei sisalda Tempus taolisi eepilisi hetki. Sõdimine on, kuid ülimalt lihtsustatud, tehnoloogia areng on, kuid lineaarne (ning pikalt pole võimalik ei ette minna ega ka maha jääda) ja peale sündmuskaartide on kogu vajalik info avalik ning kättesaadav (ja mängu lõpuni jäävate käikude arvgi laias laastus ettearvutatav). Kas me sellist tsivilisatsiooni siis tahtsimegi? Ühe kivi viskaks ka mängu visuaalse kujunduse kapsaaeda – vähemalt PS Gamesi versioonis on kohti, kus oleks võinud vabalt visuaalset kujundust ära jätta (kuna see lihtsalt tõsiselt häirib) ning kohti, kus oleks võinud sellele rohkem rõhku panna.

t5Kokkuvõtteks võib öelda, et Tempus sisaldab päris mitut huvitavat elementi, kuid päris sajaprotsendiliselt toimivaks koosluseks pole neid mehaanikaid päris kokku põimida õnnestunud. Võib-olla oleks isegi vale seda mängu hinnata tsivilisatsiooniehitamise mängude kriteeriumite kohaselt, kuna tegemist on pigem civ-teemalise eurokaga… Igatahes kui on võimalik antud isendit kusagilt veel soodsalt kätte saada (ja eurokad mängumaitselt sobivad) siis täitsa soovitan järgi proovida – eraldi out-of-print hingehinnaga ostmise võiks aga ära jätta. Ning OOP see mäng on – sest pole enam ei Warfrogi (kes tegutseb nüüd juba Treefrogi nime all) ega ka PS Games’i, mis läks pankrotti 2011 aastal. Tempus anti välja 2005, nii et põhjuslikku seost ei tasu siin siiski otsida.

 

 

 

Lugeja haarab kivi: