Arvustus: Roborally

Mis juhtub suures tootmishallis peale seda kui viimane lahkuv tööline enda järel tule ära kustutab? Võib üsnagi kindel olla, et terve päev tunnist tundi ühte ja sama liigutust teinud tööstusrobotid tahaksid nüüd end pisut sirutada ja ehk isegi mõne sünteetilise õli maitselise õlle lahti korkida. Ning mis võiks olla veelgi meeldivam enda liigutamiseks kui korraldada konveiereid, šahte ja vaheseinu täis tootmishoones üks korralik robotite ralli… RoboRally!

rr0Robotitega on aga see häda, et neil napib nii loovust kui ka initsiatiivi ja kui neile öelda robotikeeles “Jookse finišisse!” siis suure tõenäosusega lõpeb nende liikumine esimese seina juures, nukralt konstateerides fakti, et edasi enam ei saa. Seepärast kehastuvadki kõik mängijad mitte robotiteks vaid hoopis nende programmeerijateks – ehk siis igaüks paneb oma hoolealuse puhul paika, et kui palju too täpselt edasi liigub, kuhu suunas seejärel pöördub jne. Kui kõigil on käsud paika pandud, lastakse robotid põrandale lahti ning need hakkavad samaaegselt oma käsklusi täitma, proovides olla esimene, kes kõik etteantud vahepunktid läbib.

rr1Käsud kujutavad endas ülimalt lakoonilisi kuid lihtsalt arusaadavaid kaarte, mida siis kaardipakist omale iga käiguvooru alguses kätte tõmbad ning nendest siis terveks vooruks teatud hulga oma robotikesele ette söödad. Paraku mida rohkem su hoolealune kannatada saab, seda vähem sa neid kaarte omale saad – nii et mingis mänguetapis on täiesti tavaline pilt, kus robot edasi liikumiseks hoopis paar esimest tegevust ümber pööramiseks kulutab ja siis Michael Jacksoni elegantsiga tagurpidi liikuma hakkab.

Paraku pole tsehhipõrand ringi rallitamiseks just eriti ohutu piirkond kõigi oma šahtide, teravate nurkade, kaldteede ja laseritega; samuti põrutab käigu lõppedes ka iga korralik robot ühe tubli sähmaka oma laseritest mingis suunas. Seetõttu pole midagi imestada, kui ühel ilusal hetkel avastad, et sinu algselt läikivalt säranud Zoom Bot on kõike muud kui kaubandusliku välimusega. Ega see kaubanduslik välimus suurt nii väga oluline olegi… palju olulisem on, et iga vigastamine mõjutab aina rohkem roboti oskust uut programmeerimisinfot vastu võtta ning seetõttu kasutab uue info asemel hoopis varasemat koodi. Lahtiseletatuna tähendab see seda, et mingit osa roboti liikumisest mängija ise enam kontrollida ei suuda… ja siin see tõeline lõbu algabki. Kujutage vaid ette, et mõne käigu kaheks viimaseks liikumiseks olid robotile antud käsud “liigu kaks sammu otse ja pööra siis ümber” kuid kahjuks sai ta käigu jooksul niivõrd rappida, et need kaks käsku lukustusidki. Reaalsuses tähendab see, et kuni roboti remontimiseni mängija neid kahte viimast käsku muuta ei saa ning peab arvestama, et iga käigu lõpetab kaks sammu otse liikumine ja seejärel ümberpööramine.

rr2Muidugi on aga võimalik teatud tingimustel oma robotit remontida, muutes teda töökamaks… samas on tsehh täis kõikvõimalikke auke ning konveiereid, mis sinna astunut omatahtsi edasi liigutavad, nii et mõtlemist on piisavalt, samuti tulistab iga robot automaatselt oma käigu lõpus. Nalja saab seega rohkem kui euro eest ning aeg-ajalt võib kogeda, kuidas rõõmujoovastus asendub mõne hetkega musta masendusega… täpselt nagu teistes heades mängudes.

Just sellesama kaootilisuse pärast RoboRallyt kas vihataksegi või hoopis armastatakse – vahepealset suhtumist ei ole. Inimestele, kes soovivad kõige toimuva üle kindlat kontrolli omada, pakub see mäng kuhjaga peavalu ning tartuffilikku ohkamist “Mis kurat ma siia galeerile ronisin?” iga poole tunni tagant…. kui aga suuta sellest kaootilisusest rõõmu tunda ning nautida protsessi ja seda, et iga mänguvoor võib toob uusi üllatusi – siis on see mäng just teile!

Lugeja haarab kivi: