Arvustus: Liberté

Liberté, Égalité, Fraternité!

lib4Lihtsustatult öeldes räägib lauamäng Liberté ajast, kui mehed olid rauast ja laevad puust, ajast kui Dr. Antoine Louise kasutas giljotiini prototüüpi veel vaid porgandite tükeldamiseks, ajast kui Treefrog oli Warfrog ja Valley Games ei olnud Radiant Gaming ning kõrvuni kohtuvaidlustes  – ehk segastest aegadest nii 1789. aasta paiku.

Mäng on Valley Gamesi poolt välja antud juba 2001. aastal, ehk siis lauamängude elutsüklit arvestades võime rääkida juba korralikust vanurist (või igihaljast klassikust – oleneb kummalt poolt vaadata) – fakt on aga see, et vähemalt väliselt on tegemist tänapäevaste standardite kohaselt suhteliselt igava mänguga. Miniatuure ei ole, nutilahendust-äppi ei ole, komponendid on värvilised puidust seibid-ruudud ja kaardidki on luitunud pastelsetes toonides. Lisame siia juurde veel ka esmapilgul suhteliselt segase ülesehitusega kirja pandud reeglid ja abi-info ning vaikselt hakkabki tekkima küsimus, et milleks üldse aega ja energiat selle tutvustamisele kulutada.

Vastus on tegelikult suhteliselt lihtne (ja aimatav) – mänguliselt poolelt on Liberté veel praegugi igati nauditav mäng ning seda enam kui paigutada ta ajajoonel 13 aastat tagasi. Pidev dünaamiselt muutuv olukord mängulaual, erinevad võiduvõimalused erinevatel tingimustel, palju taktikalisi ümberpositsioneerimise võimalusi – taolist variatsiooni polnud toona eriti paljudel pakkuda ning ka tänapäeval rõhutakse mõnikord liigagi tihti just mängu välimusele ja temaatikale. Aga see selleks.

lib2Nagu sissejuhatuses öeldud, viib Liberté mängijad revolutsiooni-aegsele Prantsusmaale, kus siis kõik mängijad üritavad toimuvaid üldvalimisi endale soodsas suunas kallutada. Valitsusse pääsemise osas võitlevad omavahel kolm poliitilist osapoolt – moderaadid, rojalistid ja radikaalid – ning vastavalt sellele, kui palju sul õnnestus oma soosikuid võimule aidata (ja kui neil kokkuvõttes võimulepääs ka õnnestus), annavad nad sulle ka hulgaliselt võidupunkte. Samas on mängus kaks võimalikku murdepunkti – nimelt kui mõnel vahevalimisel saavad radikaalsed jõud ülekaaluka võidu, muutuvad võidupunktid ebaolulisteks ning võitjaks on hoopis tol hetkel enim radikaale toetanud mängija. Samuti, kui mingil hetkel saavad rojalistid  seitsmes olulises provintsis ülekaalu, korraldavad nad kontrrevolutsiooni ning (üllatus-üllatus!) kogutud võidupunktid on ebaolulised ja võitjaks on enim rojaliste toetanud mängija. Kui aga kõik valimised toimuvad igavalt ja intsidentideta, võidab see mängija, kel mängu lõpus enim võidupunkte. Kes millele keskendub (ja kui kiirelt ümber häälestub) on seega iga mängija enda otsustada.

lib1Nüüd pisut mängust ka. Mäng kestab neli käiku, iga käigu lõpus on vahevalimised – kui kõik mööduvad rahulikult, on peale neljandaid valimisi mäng läbi. Iga käik jaguneb omakorda voorudeks, mil mängijad saavad tegevusi teha – ning tegevused on suhteliselt lihtsad: sa kas mängid kaardi või võtad kaardi. Kaardi võtmine on Libertés suhteliselt lihtne tegevus – võtad ühe kaardi kas kolmest avalikust kaardist või tõmbad omale paki pealmise – seega sellel rohkem ei peatu. Kaardi mängimine on pisut variatsioonirohkem – nimelt on Libertés esindatud nii sündmuskaardid kui ka persoonikaardid. Sündmuskaartidega on asi lihtne – teed kaardil kirjeldatud tegevuse ning käik läheb edasi järgmisele mängijale.

Persoonikaartidega (kusjuures neil on kujutatud kõik tolle ajastu Prantsuse aristokraadid koos piltidega – peale ühe!) on aga võimalusi rohkem – nimelt on mängijal taolise kaardiga võimalik saata kaardil määratud hulk noorpoliitikuid vastava fraktsiooni peakorterist antud persooni kodupiirkonda provintsidesse välitöödele. (Mäng nagu Eesti argielu, eh? Tegelikult mugandasin ma temaatikat pisut arusaadavamaks – mõte jääb aga samaks). Siinkohas rakendub aga hulk reegleid – nimelt saad sa ühes provintsis toetada korraga ainult ühte fraktsiooni (mitte ei anna natuke rojalistidele ja natuke radikaalidele ning mis üle jääb selle moderaatidele). Samuti ei tohi üks mängija ühte provintsi saata rohkem kui kolme noorpoliitikut ning üleüldse ei kannata elektoraat provintsis korraga rohkem kui kolme mängija kampaaniat. Segadust seega kui palju ning võimalusi kordades rohkem. Kõik see kordub seni, kuni üks peakontor noorpoliitikutest tühjaks saab – seejärel algavadki valimised.

lib3Ei hakka siinkohal lugupeetud lugejaid valimiste (ja valitsuse moodustamise) osa kirjeldamisega tüütama, kinnitan vaid et ka seal on omi nüansse, nii et tõenäoliselt on esimesel paaril-kolmel mängul peale iga vahevalimise lõppu kuulda vaikset soigumist “Oh oleks ma seda ometi mäletanud/märganud…” – ning kardetavasti on see ka üks põhjuseid, miks suur osa mängijatest peale esimest paari korda Libertést loobub. Peale paari mängu võiks ju taolist suhteliselt abstraktset mängu juba vallata, kas pole? Ning teiseks eemaletõukavaks põhjuseks ongi eeldatavalt just mängu abstraktsus – suur osa mängust toimub mittemidagiütlevate persoonikaartidega, komponendid on sellised nagu alguses kirjeldatud said ning mäng ise koosneb suurenisti puidust komponentide Prantsusmaa kaardil üksteise otsa ladumises. Fantaasia tuleb siin tõesti ise mängulaua taha kaasa võtta.

Kui on aga tahtmist proovida midagi, mis silmailu asemel ergutab rohkem hallollust, julgen küll Libertéd soovitada. Ta pole küll otseselt võrreldav autori raskekaallaste Brassi või Age of Industry’ga, kuid sellegipoolest on tegemist igati nauditava vahepalaga (3-6 mängijat, 90 min) Wallace’i mänguloome algusaastatest.

 

 

 

Lugeja haarab kivi: