Arvustus: Hot Tin Roof

“Kasside linn ning inimeste linn eksisteerivad üksteisega koos – kuid nad pole üks ja seesama linn.”
– Italo Calvino

“Kassidega veedetud aeg pole kunagi raisatud.”
– Sigmund Freud

“Iidsetel aegadel austati kasse kui jumalaid; nad ei ole seda unustanud.”
– Terry Pratchett

htr0Need kolm tsitaati pärinevad lauamängu “Hot Tin Roof” reeglivihikust ning nagu juba ilmselt vihjetest mõista võib, on selle mängu puhul oluline roll… jah, kassidel. Kui pisut täpsem olla, siis kassidel, kes üritavad öise linna kohal ringi jalutada ning üksteisega kokku saada. Samas pole ka kasside elu alati lill – kord pole sobivat rada üle tänava pääsemiseks, kord pole mõnusat varjualust enda peitmiseks/puhkamiseks ning mõnikord tahaks lihtsalt kala nosida. Just sellisesse maailma (kuulsalt näidendilt osalist nime laenav) Hot Tin Roof kõiki mängijaid viibki.

Reeglid on mängul ülimalt lihtsad, nii et karbil olev soovitus “alates kümnendast eluaastast” tundus küll paari aastaga üle pakutud. Iga mängija saab mängu alguses omale kaks paari kasse, hulga kassiradasid ning varjualuseid ja pisut kõhutäidet (sardiinikonserve kui täpsem olla). Peale seda kui alustav mängija on selgunud (pikimate vurrudega mängija) saab igaüks oma käigukorral valida ühe kolmest erinevast tegevusest ning seejärel oma kasse liigutada. Kasside liigutamiseks peab aga kuidagi üle tänavate pääsema – ning seda siis kas enda või vastasmängijate paigutatud kassiradu mööda. Enda radadega pole probleemi kuid iga vastase raja kasutamise eest pead talle ühe konservi andma – ning iga vastase varjualuse läbimise eest suisa kaks. Konservidega pole samas sugugi priisata, sest oma käigukorra alguses pead viiest konservist loobuma – ja kui neid anda pole, pead lihtsalt oma käigu vahele jätma.

htr2Õnneks on võimalik neid konserve siiski ka juurde saada – sest käigu alguses ära antavad viis konservi lähevad igaüks ühe võimaliku tegevuse juurde – ning vastavat tegevust valides saad kõik selle juurde kogunenud konservid endale. Mõnikord muutub seega ainuüksi saadaolevate konservide hulk juba piisavaks valikuargumendiks. Aga lühidalt ka tegevustest. Viiest tegevusest kolm on täiesti identsed – saad mänguplatsile peale panna kaks oma kassi. Kasside asetamise asukohad aga varieeruvad, kuna iga kord kui mõni asukoht ära kasutatakse, võetakse kohe asukohtade pakist uus asemele. Neljandaks tegevuseks on kassiraja paigaldamine ning viienda tegevusvõimalusena saab paigaldada… jah, varjualuse. Nii lihtne see ongi. Võib öelda, et Hot Tin Roofi lihtsuses seisnebki selle mängu võlu – sa ei pea hullult pead murdma, ei pea mingeid strateegiaid looma – hoolitsed lihtsalt selle eest, et konserve oleks piisavalt ning oma käigu ajal valid ühe tegevuse kolmest (või isegi kahest kui sul on kõik kassid juba laual).

htr4Iga kord kui sul õnnestub oma kassipaar kokku viia, saad sa “kalapangast” ühe kala, mäng lõpeb koheselt kui sealt viimane kala võetakse – peale seda peavad kõigi lauale jäänud kasside omanikud otsustama, kas nad viivad kõik oma kassid kohe kokku (ja maksavad kõigi kasutatud ühenduste-varjualuste eest) või maksavad pangale 15 konservi. Seejärel loevad kõik mängijad oma konservivarud kokku (üks kala on väärt kümme konservi) ning suurima summaga mängija ongi võitja.

Hot Tin Roofi puhul on seega tegemist kiire ja lihtsakoelise mänguga, mida on igati edukalt võimalik tuua lauale ka kaasaegsemate mängudega eriti mitte kokku puutunud seltskonnas. Lihtsusest tulenevalt saab mängu pidada ka mõnes mõttes suhteliselt abstraktseks sest teemat saaks lihtsalt vahetada millegi muu vastu – aga sellegipoolest on Hot Tin Roof eeskätt just kassimäng ning sugugi mitte kehvapoolne!

Lugeja haarab kivi: