Arvustus: Hammer of the Scots

Vaatas, mängis, arvustas ja pildistas: Ove Hillep

hos1Hammer of the Scots on Esimest Šotimaa vabadusvõitluse osa kujutav sõjamäng. Osa seepärast, et mängus toimub tegevus aastatel 1297 kuni 1314, kuid tegelik sõjategevus vältas aastast 1296 aastasse 1328. Ajalooliselt oli tegu poliitiliselt äärmiselt keeruka olukorraga, kus äsjasurnud Šotimaa kuningas jättis endast maha vaid 4-aastase lapselapse Margarethi, kes Caernavoni Edwardile (Edward I poeg) naisele taheti panna. Neiuke kooles aga vahepeal maha…

Kuna aga Šotimaal polnud nüüd ei kuningat ega sõjaväge, hakkas Inglise kuningas Edward II Šoti protektori tiitlit endale nõudma. Ühed ülikud nägid Edwardis ohtu Šotimaa tõelisele valitsejale (kelleks tol hetkel oli John Balliol) ja mõned pääseteed Ballioli troonilt kõrvaldamiseks – üheks selliseks oli Robert Bruce. Sedasi sõda pihta hakkaski…

Mängunuppudeks (armeedeks ja ülikuteks) on kas sinist (šotlased) või punast (inglased) värvi puitklotsid, mille ühel küljel on nupu andmed, mida teiselt küljelt näha ei ole. See tekitab kõigile arvuti-strateegiamänguritele tuttava Fog-of-War’i tunde, kus sa saad küll mingil määral oletada vastase väe suurust, kuid selle tegelikku jõudu ei oska sa ikkagi ära arvata. Kaart on kenasti illustreeritud, ilusate vappidega ning flavor-text‘iks on isegi juurde märgitud linnad ning suuremate lahingute asukohad ja aastad.

hos2Mängumehaanika iseenesest on imelihtne. Mõlemal mängijal on igaks käiguks viis kaarti, mille hulgas võib olla ka üks või mitu sündmuskaarti. Tavaliste kaartide väärtused on ühest kolmeni, kus number määrab, mitu ala saab mängija selle kaardiga aktiveerida. Sellele vastavalt saab siis vägesid liigutada, kuid seda tehes tuleb rehkendada maastikulise eripäraga piiride näol. Vastavalt neile võib mõne koha ründamine olla tõsine peavalu, kuna kõik need kohmakad inglise talumehed ei pääse oma hangudega Selkirki metsa ning sedasi võivadki paarkümmend rüütlit vastamisi sattuda korraliku šoti sõdalasbandega…

Üks aasta (voor) kestab niikaua, kui mõlemad mängijad on oma viis kaarti ära käinud. Erakorraliselt kärme talv võib aga kätte jõuda juhul, kui mõlemad mängijad korraga sündmuskaardi välja käivad. Selle tõttu võib isegi kogu mängija poolt väljamõeldud strateegia minna vett vedama.

hos3Ega klotsidest mängunupudki suurt peavalu tekita. Kõigil on kaks numbrilist väärtust, tähega märgitud initsiatiiv ning klotsi külgedel jõud. Vasakpoolne üksik number tähistab liikumist – nõnda palju saab antud üksus liikuda aktiveerimise korral. Parempoolne kombinatsioon tähendab lahingukiirust ning -osavust. Täht näitab, millal üksus ründab (A esimesena, siis B ja lõpuks kokutama jäänud C) ning number väärtust, millest veeretuse tulemus peab pihtasaamiseks olema madalam või sellega võrdne. Jõud näitab lihtsalt, mitut täringut veeretatakse. Sarnast süsteemi kasutavad ka paljud teised Columbia Gamesi mängud.

Üksused mahuvad üldjuhul kolme erinevasse kategooriasse – karakterid (näiteks Wallace, Edward I ja Edward II), ülikud (Bruce, Comyn, Mar jne) ning väeüksused. Väikese kõrvalepõikena mainiks ära ka, et inglaste poolel võitlevad Walesi ja Ulsteri sõdurid, kellel isiklikult šotlastega mingit kana kitkuda ei ole ning sellest tulenevalt on alati võimalus, et need tüübid lahingust lihtsalt minema jalutavad (keegi filmi mäletab?). Kui mõni karakter mängu käigus hukkuma peaks, läheb see mängust välja – see võib tingida ka mängu lõpu, kui selleks peaks olema Edward II. Šoti ülikud on aga justkui tuulelipp, mis Atlandi iilide käes siia-sinna laperdab. Nimelt lähevad nad lahingu käigus eemaldamisel vastase poole üle. Üheks mängu võidutingimuseks on ka kõikide šoti ülikute enda poolele saamine. Väeüksused aga lähevad lahingus hukkasaamisel aga tagasi reservi ning neid võib uuel käigul taas värvata.

hos4Šotlastel on loomulikult võimalik ka kuningas välja kuulutada. Häda on aga selles, et kaks kandidaati – Bruce ja Comyn – ei suuda teineteist silmaotsaski Šotimaa troonil kannatada. Nõnda on šotlaste leer kaheks jagatud. Kui peaks juhtuma, et üks neist kuningaks kroonitakse, lähevad kõik vastasleeri mehed inglaste poolele ja vastupidi… On aga ka kolmas võimalus. Nimelt naaseb John Balliol aastal 1301 Prantsusmaalt koos sõbraliku rüütlikoondisega ning tema kroonimise vastu pole kummalgi vaenumehel mitte miskit.

Inglise kuningal, Edward I-l, on aga keeruline pidada korraga nii sõda Šotimaaga (mida kusjuures mees oma viimse tunnini pigem mässuks pidas) kui juhtida riiki. Seepärast peab ta minema vähemalt ületalve korra Londonisse, et aasta-paari jooksul kogunenud paberihunnikutele oma pookstaavid alla kirjutada, pitser peale suruda ning siis tagasi sõtta kapata. Just seetõttu on inglastel tarvis kohalike ülikute tuge, et valitseja ise pidevalt ülbeid šotlasi ei peaks raudlatiga taguma.

hos5Mängul on ka kaks stsenaariumit või võimalust ülesseadmiseks – Braveheart ja The Bruce. Esimesest on kõik loomulikult filmi näinud. Teine algab põhimõtteliselt filmi lõpustseenist, kus üks Robert Bruce’dest on lõpuks kuningaks kroonitud (10. märts 1306) ning asub vastu inglise vägedele ja Comyni lojalistidele, päästes valla verise kodusõja…

Mäng on päris mõnus hoolimata teadmatuse faktorist – iga kord lahingusse minnes pole sul (kui sa just mängu väga hoolikalt ei ole jälginud) aimugi vastase tugevusest ega täringuveeretuste tulemusest… Siiski on mäng tõsiselt hea ajaviide ning silmale ilus vaadata. Pealegi ei ole ühe stsenaariumi läbimängimise jaoks vaja võtta nelja vaba päeva – piisab täiesti paarist vabast tunnist.

Reegleid on kokku 8 lehekülge, mis tähendab, et tavalist sõjamängude juurde käivat 40-lehekülje paksust raamatut pole vaja läbi töötada ja meelde jätta – 8 lehte jõuab ka läbi sirvida ning otsitava kiirelt leida. Lisaks sellele on mängujuhend vürtsitatud mõnusate ajalooliste selgitustega, pakkudes huvilistele ka harivat lugemist.

 

 

 

Lugeja haarab kivi: