Arvustus: Get Bit!

gb1Ühel kuumal suvepäeval läksid rahulikud robotid enda jahutamiseks rahulikult ujuma (võtame eelduseks, et nad olid veekindlad), kui täiesti ootamatult ilmus kohale verejanuline (või oleks õigem öelda õlijanuline?) hai, kes hakkas vaestel robotitel käsi-jalgu otsast hammustama. Ühel hetkel täitub aga ka tema aplus ning üks robotitest pääseb põhjavajumisest – eeldusel muidugi, et ta suudab piisavalt kaugele ujuda. Tasub meelde jätta, et pääsemiseks ei pea ujuma kiiremini mitte haist vaid oma kaaslastest!

Selline (või vähemalt suures osas selline) on Mayday Gamesi poolt välja antud Get Bit! nimelise mängu temaatiline kirjeldus. Oma sihtgrupp on sel mängul täiesti olemas – Kickstarteri kaudu rahastades ületati algne plaan ligi üheksakordselt, hoolimata sellest, et tegu pole ei innovatiivse mehaanika ega luksuslike komponentidega. Teema müüb!

gb2Iga mängija saab omale ühe Lego-mehikest meenutava roboti ning numbrikaardid väärtustega 1-7 (väiksema mängijate arvu korral võetakse suuremad numbrid välja). Robotid seatakse lauale ritta (hai viimasena kõige lõpus) ning igaüks valib omal käest ühe kaardi, mis korraga avalikustatakse. Aimate juba mis toimuma hakkab? Jap… väikseima numbri valinu asetab enda roboti rivi ette, seejärel teeb sedasama suuruselt järgmise numbri valinu ja nii edasi. Kui mõned mängijad on välja käinud sama numbri, siis nemad ei liigu – kui kõik kaardid on ära lahendatud, hammustab hai endale lähima roboti küljest tüki ja too põrutab hirmuga kohe esimeseks (kui see just ta viimane jäse polnud – sellisel juhul läheb ta lihtsalt põhja). Algab järgmine raund – ning mäng kestab seni, kuni vaid üks robot alles jäänud on.

gb3Mehaanika poolest on seega Get Bit!-i näol tegemist ülimalt lihtsakoelise mänguga, ehk siis mängu meeldivus saab suurenisti sõltuma sellest, kas temaatika meeldib. Robotid suplemas ning hai neid jupphaaval ära söömas – on neid, kes peavad seda suhteliselt mittemidagiütlevaks ja ka neid, kes peavad Get Bits!-i käesoleva sajandi parimaks peomänguks. Nagu taolistel puhkudel ikka – tõde on mängija silmis.

 

 

 

 

 

 

 

Lugeja haarab kivi: