Arvustus: COIN – Cuba Libre

COIN, counter-insurgency – comprehensive civilian and military efforts taken to simultaneously defeat and contain insurgency and address its root causes.

Andku lugejad selle võõrkeelse sissejuhatuse eest andeks, kuid sellisena on võimalik kõige kompaktsemalt lahti kirjutada, et mida lühendi COIN all silmas peetakse. Siinkohal tasub silmas pidada, et tegemist pole mitte ainult vastupanuliikumise vastu võitlemise vaid ühtlasi ka taolise liikumise tekkepõhjustele lahenduste leidmisega. Olgu need siis poliitilised lahendused või hoopis majanduslikud – tegemist on reeglina probleemidega, kus tulejõu kasutamine pigem süvendab seda leevendamise asemel.

Taolised kindla rindejooneta vastupanukolded ja nende summutamine on kaasaegses maailmas konfliktipiirkondades üha sagedasemad ning võib suhteliselt kindlalt väita, et kaugesse minevikku on jäänud ajad, kui kindralid varavalges oma väed lagendiku erinevatesse otstesse rivistasid, et pealelõunaks (või siis äärmisel juhul õhtupimeduseks, kui lahing venima jäi) oleks selge, et kes võitis ja kes kaotas. Samuti ei lahendata tänapäeval konflikte pelgalt tankikoguste või elavüksuste hulgaga – mis tekitas aga teatavat segadust erinevate sõjamängude autorite seas – sest ühel pool võib ju vastas olla seitsmes jalaväekompanii, kuid kuidas mängulaual märkida seda, et teisel pool on tavalised talupojad ja külaelanikud, kes mõnikord sõdivad ja mõnikord mitte? Samuti puudub neil külaelanikel reeglina ühtne juhtimine ja koordinatsioon ning seega ei liigu nad regulaarvägedega samadel alustel.

Siis tuli aga CIA analüütik Volko Ruhnke pakkuma GMT Games’ile oma COIN-mehaanikat… ning selle tulemusel on juba neli konflikti sõjamänguritele selles seerias kättesaadavad ja viies tegemisel. Täna keskendume selle seeria järjekorras teise mängu – Cuba Libre – abil tutvustamisele, samas on aga kõik seeria mängud mehaanika osas suhteliselt sarnased.

Üks COIN-i omapärasid on see, et siin puudub varjatud info. Iga käik tuleb lahendamisele üks sündmuskaart ning selle sisu on kõigile teada. Käigujärjekord on kõigile teada. Kõigi osapoolte kõik võimalikud tegevused on kõigile teada. Igal osapoolel on küll erinev võidutingimus, kuid ka need (ning hetkeseis) on kõigile teada. Ka kõigi vägede (kui nii võib öelda) asukohad kaardil on kõigile teada. Sellest tulenevalt võibki tekkida küsimus, et mis selle mängu siis mängitavaks muudab?

DSC_4531Lihtsustatult võib öelda, et kui kogu mängulaual toimuv on avalik, muutub ülimalt oluliseks ainus varjatud faktor – see mis toimub mängijate peades, hallides ajurakkudes. Kas peaksin kasutama ära praegust käiguvõimalust või seda hoopis edasi lükkama? Kas peaksin praegu kellegagi ajutise liidu sõlmima – ning kui, siis kellega? Või kui praegu oma käik teha, siis milline neist võimalikest – oma olukorra parandamiseks pean ma kellegi olukorda kehvemaks muutma – aga kelle? Kes on hetkel võidule lähimal? Ja nii edasi, ja nii edasi… otsused-otsused-otsused.

Igas mängus on alati neli osapoolt, ühes käigus saavad neist aga tegutsemivõimaluse reeglina vaid kaks tükki – ning kui oled oma tegevuse ära teinud, siis järgmise käigu ajal jäetakse sind automaatselt vahele, seega järgmine võimalus tegutsemiseks on sul alles ülejärgmisel käigul. Mida ma peaksin tegema, et ülejärgmise käiguni oma eduseisu mitte väga palju maha mängida?

Kui nüüd konkreetselt Cuba Libret vaadata, siis ka siin on mängus neli osapoolt – Batista valitsusväed, 26. Juuli Liikumine koos Ernesto Che ja Fideliga, Revolutsiooniline Direktoraat ning neljanda osapoolena kriminaalne sündikaat. Igaühel neist on neli põhitegevust ja lisaks kolm täiendavat tegevust (mis siis lisanduvad mõnele põhitegevusele). Ei hakka siinkohal seda ülevaadet liiga detailseks ajama, seega piirdun vaid nii tegevuste kui ka võidutingimuste kirjeldamisele üldises plaanis.

Valitsusvägede eesmärgiks on hoida (eeskätt) linnades toetus valitsevale võimule maksimaalselt kõrge ja selle tagamiseks saavad nad teha tüüpilisi regulaarvägede tegevusi: korraldada õhurünnakuid mässuliste positsioonidele, transportida oma vägesid, kammida läbi võimalikke vaenulisi alasid, rünnata avastatud mässulisi – ja seda kõike teha nii, et USA liitlased tegevustega rahul oleks ning valitsust edasi rahastaks.

26. Juuli Liikumisel seevastu on täiesti vastupidine eesmärk – nemad tahavad saada maksimaalselt suurt toetust hoopis oma liikumisele ning ühtlasi võimalikult palju baase üle kogu riigi püsti panna. Lisaks tavalisele liikumisele-kogumisele-võitlemisele saavad nad selleks kasutada ka terrorit (mis vähendab elanike toetust valitsusvägedele) või infiltreeruda politsei/sõjaväe ridadesse ning seda seestpoolt õõnestada. Igasugune tegevus nõuab raha ning seda saavad nad kõige lihtsamalt hankida kas valitsusvägedelt või sündikaadilt inimröövide abil.

Sündikaat koondab enda nimetuse alla kogu Kuuba kuritegeliku liikumise, kes ühelt poolt eelistaks küll status quo säilimist, kuid samas on nõus ükskõik millise teise osapoolega kampa lööma, tingimusel et raha liiguks. Nagu siit järeldada võib, on neil rahva toetuse osas täiesti ükskõik – nende huvides on võimalikult palju kasiinosid avada ning raha koguda. Sõdimine jäägu sõduritele ja vastutus poliitikutele. Nende eritegevusteks ongi kasiinode ehitamine ning neist kasumi kogumine – kui aga asi kisub konfliktseks, saavad nad kas palgata omale valitsusvägesid appi või lihtsalt altkäemaksu abil jama likvideerida.

Ka Revolutsiooniline Direktoraat ei hooli sellest, keda elanikkond toetab – nende eesmärgiks on “saagu meid palju”, ehk siis mida rohkem baase ning kontrollitavaid piirkondasid, seda kasulikum neile. Sellest tulenevalt mängib nende eesmärgi täitmisele kaasa igasugune toetuse üldine neutraliseerimine, samuti võivad nad südamerahuga terrorit kasutada.

Kui nüüd pisut siinseid jõujooni vaadata siis joonistub välja huvitav dünaamika – valitsusel ja 26. Juuli Liikumisel on vastandlikud võidutingimused, sündikaadil ja direktoraadil seevastu sellised, mis otseselt kellegi vastu ei tööta. See aga omakorda tähendab, et kui esimesed kaks liiga üksteise klohmimisele keskenduvad, võidab suure tõenäosusega hoopis direktoraat või sündikaat – nii et mingil hetkel tuleb paratamatult oma “põhivaenlaselt” ümber häälestuda. Samas annab taoline asümmeetria ka teistele hulgaliselt võimalusi läbirääkimisteks – nii võib näiteks sündikaat otsustada mingil hetkel oma mehed ühest või teisest piirkonnast välja viia, suurendades seeläbi direktoraadi kontrolli piirkondade üle ja seades teda teistele sihtmärgiks.

Taoliste võimaluste paljususe tõttu ongi Cuba Libre (ning üldistatuna ka kogu COIN-seeria) igati nauditav sõjamäng, hoolimata sellest, et välimuselt-komponentidelt meenutab ta pigem mõnda tõsisemat eurokat. Mängu kõik osapooled on omavahel tihedalt seotud ning kui üks annab lihtsalt järele, on teistel sellevõrra lihtsam – ja siin peitub ka üks seeria suurimaid miinuseid. Kogenematum mängija ei saa küll anda kellelegi mingit kindlat eelist, kuid tõenäoliselt on kellelgi siis sellevõrra lihtsam nö. mõningast “puhvertsooni” tekitada.

Tänu varjatud info puudumisele on Cuba Libre igati edukalt ka soolos mängitav ning seda siis kas  valitsusvägede või 26. Juuli eesotsas – kõigi ülejäänud osapoolte tegutsemine toimub vastavalt etteantud algoritmidele, päris tõhusatele kusjuures. Samuti tulevad algoritmid mängu vähem kui neljakesi mängides – seega parima elamuse saamiseks tasuks seda ikka ja ainult nelja mängijaga proovida.

Kokkvõtteks seega – välimuselt küll pisut eurokalik, sisemuselt aga sajaprotsendiline konfliktide lahendamine. Ei sobi neile, kes peavad mängus oluliseks mingit varjatud info abil tekitatavat üllatusmomenti – “Haa, mul on siin King Tiger!” või “Haa, mul on käes selline kaart!” – kõigile teistele julgen aga soojalt soovitada.

NB! Ühte Cuba Libre mängusessiooni saad lugeda SIIT.

 

 

Lugeja haarab kivi: