Arvustus: Castles of Burgundy

burgundyVõidupunktide kogumine ülikute poolt keskaegses Euroopas. Hoonete ehitamine. Kaupade müümine. Oeh. Been there, done that – pole vist enam midagi uut siin päikese all?

Tegelikult on ikka küll. Stefan Feldi poolt 2011. aastal välja antud Castles of Burgundy võib küll sajaprotsendiliselt vastata ülaltoodud kirjeldusele, kuid sellest hoolimata suudab ta tänu mõningatele nüanssidele muuta esmapilgul mittemidagiütleva punktikogumise igati nauditavaks ettevõtmiseks. Ehk siis – võidupunktide kogumine 15. sajandi Prantsusmaal a la Burgundy!

Oma olemuselt on Castles of Burgundy puhtakoeline euromäng. Mängu kestvuseks on 5 faasi, neist igaüks koosneb omakorda viiest raundist, igas raundis saab iga mängija teha kaks tegevust. Mängu jooksul saab seega igaüks teha kokku 50 tegevust – puhtakoeline optimeerimisülesanne. Tegevused ise on lihtsad: sa kas võtad suurelt mängulaualt ühe hoone omale varudesse, ehitad varudest ühe hoone isiklikule maalapile, müüd kaupa või võtad omale Vellosid juurde (kes need Vellod on ja mis kasu nad toovad, sellest mõne hetke pärast).

burgundy3Mis aga muudab Burgundy keskmisest eurokast tunduvalt isuäratavamaks, on rohke täringute kasutamine. Igal mängijal on nimelt kaks täringut, mida ta iga raundi alguses (enne tegevuste tegemist) veeretab. Panite ehk tähele – kaks tegevust, kaks täringut? Täpselt nii see on – täringuveeretusest sõltub suurenisti sinu tegevuste sisu. Mitte et täring sul midagi teha keelaks – sugugi mitte! – vaid pigem seab veeretuse tulemus sulle mõningased täiendavad piirangud. Nii võid sa mängulaualt võtta hoone ainult selle numbriga laost, mille veeretasid – ja isiklikule maalapile võid ehitada ka ainult selle numbriga piirkonda, mille veeretasid. Kauba müümine – taaskord ainult selle numbriga kaupa, mida veeretasid. Vellosid saad ainult võtta sõltumata tulemusest – ning nende eriomaduseks ongi veeretatud tulemuse muutmine ühe taseme võrra emmas-kummas suunas.

Ehk siis: oma käigu alguses veeretad kahte täringut ning otsustad seejärel, milliste tegevuste tarbeks need veeretused ära kulutad. Võttes mänguväljalt mõne hoone, tahad sa olla kindel, et see ka oma maalapile paigutada õnnestub – igale hooneliigile on aga ette nähtud kindel (sama värvi) piirkond. Ehitama pead neid jadamisi, ehk siis iga uus hoone peab olema ühenduses vähemalt ühe olemasolevaga – mis tähendab, et hoolikas planeerimine on pool võitu. Teine pool võidust tuleneb edukast tööst täringutega – sest ärgem unustagem, et oma maatükile hoone ehitamiseks tuleb ka sobiv number veeretada.

burgundy2Kui sul aga tõesti vedas ning õnnestus konkurentide eest vajalik hoone mängulaualt ära napsata ja see ka oma valdustesse ehitada, on sobilik hetk rõõmustamiseks (ja ehk mõõdukaks analüüsiks) – sest igal hoonel on ühtlasi eriomadus, mis käivitub koheselt peale ehitamist. Nii on sul võimalik näiteks mõnel juhul võtta omale mängulaualt tasuta mõni kindlat tüüpi hoone või hoopis saada omale lisategevus või hoopis suurendada lõpuskoorimisel saadavat punktihulka – variante on mitmeid. See aga viib omakorda aeg-ajalt dilemmani hoonevaliku osas – kas võtta selline, millega saab kohe rohkem punkte või hoopis selline, mis lubaks mängureegleid pisut painutada või hoopis selline, mida konkurent väga vajaks?

Punkte võib Castle of Burgundy’s saada üsnagi mitmel moel – nii kaupe müües kui hooneid ehitades, lisaks saab territooriume täis ehitades boonuspunkte sõltuvalt sellest mitmes faas hetkel on. Täiendavalt saab punkte ka esimese-teisena kõigi oma ühte värvi alade täisehitamise eest – ja muidugi ka mängu lõpus mitmete-setmete boonuspunktide kaudu. Igaühel on võimalik seega valida mingi oma plaan ning loota, et seda ka järgida õnnestub – olgu segavaks faktoriks siis kas kehv õnn või hoopis kiuslikud vastasmängijad.

Kokkuvõtteks võin nentida, et Castle of Burgundy suudab igati nauditavalt klassikalise euromängu ühendada mõningase juhuslikkusega, kindlustades samas, et täringuveeretused liiga domineerima ei saa hakata. Mänguga on kaasas üheksa erinevat isiklikku maalappi kus territooriumide suurus ja asukoht varieeruvad – seega pole mängul ka ohtu iga kord samase rütmi langeda. Kergeks miinuseks võib ehk pidada märgatavat erinevust karbil märgitud mänguajast (30-90 minutiga pole seda veel kordagi õnnestunud lõpetada) kuid hea mängu kohta ei saa kunagi öelda, et see liiga pikalt kestab – nii ka Burgundy puhul.

Lugeja haarab kivi: