Arvustus: Camelot: The Court

Rahu ja küllus? Kelle loll mõte see veel oli?

cam_1Kujutage nüüd ette, et olete selline päris edukas rüütel kuningas Arthuri aegsel Inglismaal. Selline, kes täidab ülesandeid, lööb teisi tüüpe hobustelt maha ja muud taolist värki. Aastaid on olnud piisavalt rahmimist: küll on mässulistega vaja võidelda, siis mõni halvaks pööranud rüütel maha nottida või hoopis mitmesuguseid lahinguid võita. Seejärel hakkab aga kogu see äri vaikselt kiiva keerama. Enam ei jõua sa isegi öelda “Kehv lugu vanamees, tundub, et ma lõin su pea otsast, ei vedanud” kui lihtsalt polegi enam jäänud ühtegi vaenlast kellega võidelda. Aeg hakkab venima.

Ja siis hakkab tagatipuks Arthur jahuma rahust ja küllusest, nagu oleks midagi valesti pidevate sõdade ning näpistava näljaga. Oh ei, nüüd on ta kõrvuni kauplemises ja vaherahudes, vana hea Tugevama Õiguse asemel. Noh, et kättemaksu asemel võiks tüüpidega hoopis rääkida. Minusuguse otsekohese mõtteviisiga selli jaoks on see üsnagi piiripealne moraal, ma ütlen.

Ning seejärel tahab Tema Kõrgeausus veel ka naise võtta, istuda Kuningannaga kenas soojas hallis ning kujutelda end Ausa & Õiglasena ning muud taolist värki. Ehk siis me peame end nüüd kõik Cameloti kohale vedama, tema uhkesse lossi, ning seal siis “Õukonnas” ringi kahlama hakkama. Edevates kostüümides, viisakas olles ning küsides luba enne hõbedast lauanõude varastamist, phäh. Kogu lahinguvarustus on äkitselt ka nii “vanamoodne”. Me pole enam barbaritest korrarikkujad, me oleme nüüd Sukkpükstes Rüütlid. Lillades sukkpükstes kusjuures. Ja mis veel hullem – õukonnas on kehtestatud “Semude pussitamine rangelt keelatud” reegel. Et nagu mismõttes?

cam_2See on üks pikemaid temaatilisi olustikukirjeldusi, mis me VP arvustustele juurde lisanud oleme – aga vähemalt antud juhul kirjeldab see mängulaual toimuvat sajaprotsendiliselt. Ehk siis Camelot: The Court kujutab endast olukorda keskaegsel Inglismaal, kus rüütlid üritavad kohaneda õukonnaeluga ning eeskätt selle reegliga, mis kaaskannatajatele nuga selga lüüa ei luba. Eesmärgiks on igal mängijal aga pääseda õukonnas kuningale võimalikult lähedale ning nautida seejärel oma üürikest tähelendu.

Just nimelt üürikest – sest ega eriti kaua kellelgi seal soojal positsioonil istuda ei lasta. Tuletame meelde – tegemist on rüütlitega, kes on väljaspool oma loomulikku keskkonda, täiesti stressiolukorras ning siis ilmub keegi kes arvab et on teistest parem, ronib õukonnas kõrgele ja arvab, et see koht kuulub nüüd kuni surmani talle. Umm… mõnes mõttes on neil isegi õigus. Kui tavaliselt on punktide peale mängitavates mängudes (ja Camelot on tegelikult seda!) mingisugune liidri püüdmise catch-up mehhanism siis selles mängus pigem liider püütakse kinni, lüüakse õukonnast välja, pussitatakse profülaktiliselt – ja seejärel vaadatakse küsiva pilguga uue liidri otsa.

cam_4Mängu reeglitest ka. Igal mängijal on käes kuus kaarti. Oma käigu ajal mängib ta neid nii palju välja kui tahab, peale käigu lõppu tõmbab käe jälle kuue kaardini ning päripäeva järgmine mängija alustab oma käiku. Võidab see mängija, kes esimesena 200 punktini jõuab. Nii lihtsate reeglitega Camelot ongi.

Nagu aga arvata võib, siis selle mängu iva peitubki kaartide mängimises. Siin on liikumiskaardid, mis lubavad ükskõik millist rüütlit õukonnas üles või alla liigutada; kuulujutukaardid, mis muudavad rüütli võimetuks; pagenduskaardid, mis eemaldavad rüütli õukonnast; punktikaardid, mis käivitavad punktiarvestuse ning veel mitu erinevat kaarditüüpi. Isegi kui juhtub, et sul pole käes midagi sobivat oma rüütlite jaoks, siis on sul tõenäoliselt käes midagi, millega teiste seisu ära rikkuda – sest kunagi ei või teada, millal keegi kavatseb punktikaarti välja käia.

cam_3Punktikaardid nimelt käivitavad punktiarvestuse – ning seda absoluutselt kõigile rüütlitele, kes selleks hetkeks õukonnas on. Kõigi senaatori tasemele jõudnud rüütlite eest saab mängija vastava rüütli punktid kahekordselt, üliku tasemel olevate rüütlite eest nende punktid ühekordselt ning lisaks iga equite-tasemel oleva rüütli eest ühe punkti. Punkte saavad seega antud hetkel kõik mängijad, seega tuleb selleks hoolikalt hetke valida – samas on ka võimalik, et kui sa olemasolevat hetke ära ei kasuta, siis tiheda konkurentsi tingimustes teist võimalust enam ei pruugi niipea tulla.

Camelot: The Court’i puhul on seega tegemist ülimalt tempoka ja lihtsate reeglitega mänguga, kus on väga suur osakaal mängijate vahelises suhtlemises. Tehtavad otsused mõjutavad tihti peale enda otseselt ka teisi mängijaid, nii et lõbus ajaviide on igati garanteeritud. Strateegilist planeerimist siit mängust pole just mõtet otsida, kuid kui tahate mõnusat kergelt kaootilist ajaveetmise võimalust (koos ohtra keeramisega), on Camelot igati sobilik lauale sättida.

Lugeja haarab kivi: