Arvustus: Ascension – Chronicle of the Godslayer

Miljonite aastate vältel on maailm nimega Vigil püsinud turvaliselt isolatsioonis, kellegi teise poolt ohustamata. Nüüd on aga dimensioonide vaheline barjäär murenemas ja Langenud Jumal Samael on teispoolsusest naasmas koos oma koletiste armeega. Sina oled üks vähestest sõdalastest, kes suudaks neile vastu seista oma maailma kaitstes – kuid isegi sina ei suudaks seda üksinda!

asc0Umbes selliselt kõlab kaardimängu “Ascension: Chronicle of the Godslayer” temaatiline sissejuhatus – kaardimängu, mille autoriteks on mitmekordsed Magic Pro Tour meistrid  Justin Gary, Rob Dougherty ja Brian Kibler. Samas pole aga siiski tegemist MTG-laadse rahamasinaga, kuhu täieliku naudingu saamiseks üha rohkem ja rohkem raha “investeerida” tuleks… kuigi selles osas võib päris vastandlikke arvamusi leida. Nimelt on Ascensionile ilmunud hetkeseisuga juba kuus laiendit, mis nelja-aastase kaardimängu kohta on päris arvestatav kogus. Samas on kõik need laiendid täiesti eraldi mängitavad, nii et vähemalt osaliselt võib selle laiendite hulga panna ka mängu suure populaarsuse arvele.

Mida see mäng aga endast kujutab? Olemuselt on ta puhtakoeliselt pakiehitamisel (deck-building) põhinev – kõik mängijad alustavad võrdselt (ja suhteliselt kesiselt) positsioonilt ning üritavad seejärel oma kaardipakki võimalikult võimsaks ajada. Kaardipakk on selliste mängude puhul A ja O – siit tõmbad sa omale mängimiseks uusi kaarte, siia kogud võidupunkte andvaid kaarte ning ka kõikvõimalikke lisavõimalusi andvaid kaarte. Selles osas on Ascension näiteks igati võrreldav teise (ja veel populaarsema) kaardimänguga Dominion – suur erinevus tuleb aga sisse mängu enda ülesehituses.

asc1Dominionis (kui seda nüüd juba võrdluseks kasutatud sai) on nimelt mängu algusest saadik täpselt teada, millised kaardid soetamiseks saadaval on – ning kuniks neid ära ostetud pole, on need saadaval kõigile, kel piisav kopikas välja köhida. Ascensionis seevastu on parematest kaartidest korraga näha vaid kuus üksikut (ja enamasti ka erinevat) kaarti – nii et hoolimata sellest, et sul on nii tahtmine kui ka vajalik ressurss – kui huvipakkuv kaart enne sind vastase poolt laualt ära võetakse, pead paratamatult omale kiiresti uue plaani välja mõtlema. Kindluse mõttes ehk ka varuplaani. Seega nõuab Ascension enamasti mitmesuguste ebaoptimaalsete lahenduste (sest otseselt halbu lahendusi pole seal kunagi) seast optimaalseimate valimist ning suhteliselt palju taktikaliste muudatuste tegemise oskust.

Samas ei saa väita, nagu oleks Ascensioni puhul tegemist täiesti kaootilise ning puhtalt juhuslikkusel põhineva kaardimänguga – sugugi mitte. Hoolimata sellest, et sa alati ei pruugi omale enim huvipakkuvaid kaarte saada, on sul alati võimalus suuremas plaanis mingit strateegiat arendama hakata. Nii sisaldab näiteks keskne kaardipakk nii kangelasi, ehitisi kui ka igasugu ebardlikke koletisi – neist esimesi kahte saab endale raha eest, koletised tuleb aga lihtlabaselt maha nottida, mille jaoks on sõjalist jõudu vaja. Seega võib vabalt juhtuda, et kui mitte keegi mängijatest sõjalisse jõudu ei panusta, on kõik kuus laualolevat kaarti koletised – ja vahet pole kui palju sul rahakaarte käes on, midagi ahvatlevat sa nende eest ei saa. Ning ka vastupidi – võidurelvastumise korral tekib pahatihti olukord, kus lauas pole ühtegi koletist ning kogu sõjavägi tuleb saata sektiliikmeid nottima.

asc2Aga nüüd pisut mängust endast ka. Mängu alguses saavad kõik mängijad omale kümme kaarti – neist kaheksa annavad mängusisest raha ekvivalenti ehk ruune ning kaks sõjalist jõudu. Igaüks segab oma isikliku paki ära ning tõmbab sealt kätte viis kaarti. Keskne kaardipakk segatakse läbi ning sealt võetakse lauale kuus kaarti. Alates alustavast mängijast on nüüd igaühel oma käigukorra ajal võimalik nende kuue kaardi seast osta omale nii palju kui käes rahakaarte on ja nottida nii palju koletisi kui käes sõjalist jõudu on. Kui käik on läbi, lähevad nii mängitud kui ka kätte jäänud kaardid mängija isiklikku mahavisatud kaartide pakki ja ta tõmbab omale kätte uued viis kaarti. Niipea kui mõni kaart keskmisest kuuest lahkub ostmise või mahalöömise tulemusel, võetakse koheselt kesksest pakist selle asemele uus. Nii lihtne see mehaanika ongi.

asc3Mis aga muudab Ascensioni veelgi rohkem teistest pakiehitamistest erinevamaks, on tema võidupunktide süsteem. Nimelt on siin mängus kahte eri tüüpi võidupunkte – ühed on meeldivad väikesed kristallikesed, mida saab reeglina koletiste nottimise eest – ning see kogus on igaühel avalik. Lisaks on aga praktiliselt kõigil ostetud kangelastel ja ehitistel oma võidupunktide väärtus – ja see kogus selgub alles mängu lõpus. Reeglina mida rohkem mõni kangelane või ehitis võidupunkte annab, seda vähem eelist annavad tema oskused mängu keskel – ja vastupidi – nii et ka nende kaartide soetamist tasub mitme nurga alt kaaluda. Mäng ise lõpeb aga siis, kui kõik füüsilised võidupunktid (ehk siis needsamad kristallikesed) on otsa saanud – peale seda liidab igaüks kokku oma kristallid ning kaardipakist tulenevad võidupunktid – ja suurima summa saanud mängija ongi võitja!

Kokkuvõtteks julgen väita, et tegemist on taaskord täiesti mõnusa kaardimänguga, mis pakub palju taktikalisi valikuid ja jääb samas igati mõistliku mänguaja piiridesse. Kui kõigil osalistel on reeglid selged, saab kahekesi mängides poole tunniga igati hakkama; nelja mängija puhul on reeglina tunni ajaga mäng ühel pool. Ning mida on veel kasulik teada – kui nüüd selle tutvustuse peale tekkis kerge huvi, siis Ascensioni põhimäng on ka digitaalkujul täiesti ametlikult olemas – ning mis veel meeldivam – tasuta. Seda siis nii Androidile kui iOS-ile, vastavalt Google Play või iTunesi abil.

Lugeja haarab kivi: