Arvustus: Chupacabra

Pimedus saabub ning ärkab Chupacabra – müütiline koletis Ladina-Ameerika folklooris. Kelle kariloomad suudavad öö vastu pidada…?

 DSC_0066

Chupacabra on üks uusimaid mänge Steve Jackson Games’i (kes siinmail ehk enim tuntud Munchkini väljaandjana) tootevalikus, kuid tegemist pole sugugi nende oma disainerite mõttetöö viljaga. Algne idee pärineb hoopis ühelt USA lauamängude kirjastajalt Haywire Group, kes pigem lastemängudele keskendunud (The Cat’s Pajamas Card Game, Combat Dominoes jmt) – ja ka Chupacabra on nende ampluaasse ilusti sobiv. Samas kuulutas SJG eelmise aasta aprillis ka täitsa avalikult välja, et on valmis oma toodete kõrvale teiste (vähemtuntud) tegijate mänge võtma.

 

DSC_0064Igatahes – nagu tõenäoliselt juba aimate, pole Chupacabra puhul tegemist just tõsimänguritele mõeldud lauamänguga. Komponentide nimekirja vaadates veendute selles ilmselt veelgi kindlamalt, kuna mäng koosneb vaid 24-st täringust (jättes karbi ja reeglid loetelust välja). Täringute puhul pole aga tootmiskuludelt kokku hoitud – säästupõhiste kleepsude või tavatrüki asemel on kõik kujutised täringutele graveeritud, lisaks on kujutised pimedas helendavad! Täiesti teemakohaselt saab seega enne mängu algust toas tule kustutada ja hämaras mängida…

 

Mäng ise on ülimalt lihtne. Iga raundi alguses veeretavad kõik mängijad korraga oma täringuid ning grupeerivad need siis enda ette vastavalt veeretatud tulemusele. Täringu kuuest küljest viiel on erinevad kariloomad (kuked-kitsed-lehmad) ja kuuendal El Chupacabra. Seejärel, alustades alustavast mängijast saab iga mängija oma kõik (või osad) Chupacabrad (kui ta neid muidugi veeretas) mõne teise mängija loomade kallale saata. Konks peitub aga selles, et mida suurem on kari (ja tugevamad loomad), seda suuremale hulgale koletistele nad vastu panna suudavad – nii piisab näiteks kolme kana äraviimiseks (alati tuleb ette võtta kogu kari tervikuna!) kahest Chupacabrast, kahe lehma jaoks läheb neid aga vaja juba nelja. Söödud loomade täringud lähevad Chupacabra omanikule, kes saab neid järgmises raundis juba enda tarbeks kasutada – ja mängu eesmärgiks ongi kõigi teiste täringud endale saada.

 

Mäng on seega kiire ja oluliselt õnnest sõltuv, enamasti selgub võitja juba nii kolmandas-neljandas raundis; samuti on võimalik, et mõni mängija teise raundini vastu ei peagi. Samas – kui mängu kestvuseks on 10-15 minutit, pole sellest hullu midagi. Ahjaa, väike abivahend (varajase) ebaõnne vastu on olemas – kui sa nimelt juhtud oma täringutega (või siis ainsa täringuga) veeretama ainult Chupacabrad, võid sa võtta suvaliselt vastaselt suvalise suurusega karja – Chupacabra el loco!

 

Kui nüüd seda mängu hinnata restoraniskaala (enam sinna ei läheks / läheksin sinna uuesti / tahaksin sinna kindlasti uuesti minna) analoogiaga, oleks selle mängu hinnanguks ‘mängiksin seda uuesti’. Laste ja lastemeelsetega on see igati mõnus meelelahutus ja ka tõsisemate gruppidegagi mõnus lihtne filler.

Lugeja haarab kivi: