Arvustus: Buccaneer Bones

Wattsalpoag* Games’i tuntuimaks mänguks võib tõenäoliselt pidada nende 2011. aastal välja antud A Fistful of Penguins‘i, mis Eestiski üsna hea müügiedu osaliseks sai. Kaks aastat hiljem turule tulnud Buccaneer Bones oli neil ühtlasi esimene, mis sai rahastatud läbi Kickstarteri – ja seda üle kahe korra suurema eduga kui algselt plaanitud.

 

DSC_0074Teema poolest on Buccaneer Bones piraadimäng, kus iga mängija ülesandeks on esimesena ära tuua kolm varandust. Nii mehaanika kui tehtavate valikute osas on tegemist suhteliselt lihtsa mänguga – karbikaanel on küll vanuseks kirjas traditsiooniline 8+, kuid see on julge varuga antud; ajahinnang 10-15 minutit on aga täiesti reaalne. Tegemist on seega pigem lastele ja lapsemeelsetele suunatud meelelahutusega, kus mitmetunniste sessioonidega harjunud mänguritel võib kergelt igav hakata… aga sellest pisut hiljem.

 

Reeglite poolest on mäng suhteliselt lihtne. Oma mängukorra ajal veeretad nelja täringut, tulemust saad soovi korral ümber veeretada ning saadad seejärel mõne(d) laeva(d) teele. Kui sul muidugi veeretustega vedas (enamasti tegelikult ikka veab). Sul on kuus laeva ja igaühel oma teekond ning kui sul veeretuste tulemusel on täringutel kaks ühesugust numbrit, saadki selle numbriga teel laeva ühe sammu edasi nihutada; kolme ühesuguse numbri puhul saad aga vastaval teekonnal laeva kohe lõppu, aarete saarele sõidutada.

 

DSC_0073Saarele jõudmine on mitmes mõttes kasulik – esiteks on saarelt võimalik varandust leida (kui õnnestub veeretada kolm sama numbrit), teiseks pakub saar ka muid lisahüvesid – lisatäringut, täiendavat ümberveeretust või hoopis tulemuse muutmise võimalust. See omakorda laiendab mängijat valikuvõimalusi ning ühtlasi ka kiirendab mängu kulgemist.

 

Ka neile, kes ootavad lauamängudelt rohkem mängijatevahelist interaktsiooni, on Buccaneer Bonesil oma (närimata) kont pakkuda. Nimelt on teatud tingimuste kokkulangemisel (elik kui pole võimalik ei laevaga liikuda ega varandust koju hiivata) võimalik saata oma laeva pootsman hoopis mõne teise mängija varandust jahtima – või kui keegi on sinu rahahunnikule silma peale heitnud, siis hoopis seda kaitsma.

 

Kokkuvõtteks võib seega nentida, et lihtsate reeglite ja mehaanika koostöös on tulemuseks üllatavalt mitmetasemeline lauamäng. Muidugi pole tegemist Le Havre’i või Brassi taolise raskekaallasega, kuid sarnaselt neile hakkad ka Buccaneer Bonesi puhul (kui mitte enne siis) peale paari läbimängimist erinevaid kombinatsioone ja võimalusi nägema. Üksi mängides saad lihtsa skaala abil võrrelda, millise taseme kiirusega sa oma kolm varandust kätte said. Aeglaseimaks tasemeks on „Maarott“ ja kiireimaks „Isegi Blackbeard ei suudaks paremini“, nende vahel veel viis erinevat. Jätan siinkohal oma skoori väljaütlemata – olgu see siis kas piinlikkusest või minu ülimast tagasihoidlikkusest…

 

Kui nüüd seda mängu hinnata restoraniskaala (enam sinna ei läheks / läheksin sinna uuesti / tahaksin sinna kindlasti uuesti minna) analoogiaga, oleks selle mängu hinnanguks ‘mängiksin seda uuesti’.

 

* kirjastaja nime puhul on tegemist ingliskeelse akronüümiga: Wattsalpoag – With All This Talent Sitting Around Lets Put Out A Game

Lugeja haarab kivi: